VGM #19 – 7th Dragon Original Soundtrack

Yuzo Koshiro muusika Nintendo DS rollimängule 7th Dragon on kindlasti üks parematest 2009. aasta albumitest videomängumuusika maailmas. Sarnaselt Seikaiju no Meiq (läänemaailmas tuntud kui Etrian Odyssey) albumitele on märksõnaks vanakooli RPG. Võitluslood kombineerivad süntroki orkestriga, kuigi võrreldes Seikaiju no Meiq’iga on orkestraalsele küljele rohkem rõhku pandud, millest ma küll vaimustuses pole, sest militaristliku maiguga bossivõitlused pingutavad faux-eepilisusega üle. Õnneks särab 7th Dragon koopa- (ingl k dungeon music) ja kohamuusikaga, mis jäävad peamiselt kammermuusika valdkonda. Olgu selleks kas või “Beautiful Garden / Miross Federation” klaverikordi ja keelpillidega, mis kutsub esile visiooni kangelasest, kes viibib kuninga audientsisaalis. “Labyrinth – Jungle Navigation” kombineerib akustilise kitarri klaveriga, tulemuseks nukrusevarjundiga koopamuusika. Etnilist kirevust lisavad mitmed kohapalad, näiteks “Isolated War Association / Nebanplace Empire”, mis pakatab araabialikkusest tänu sitarile ja eksootilisele löökpillimängule.
Originaalhelitaust mahub kahele CD’le. Miks siis on albumil 4 CD’d? Põhjus lihtsalt selles, et albumi teises pooles on muusika huvitaval kombel kehastunud Famicomi/NES-i kestas. Jah, kõik lood on tehtud ümber retro stiilis, justkui oleks tegu NES-i mängu muusikaga. Mõned kõlavad nagu originaalid, lihtsalt NES-i sündis, kuid on ka lugusid, mis saavad hoopis teistsuguse värvingu, nagu pompoossed orkestripalad, mis on retrohelis mitmeid kordi paremad (“Battlefield – Tower of Crimson Pickets”).
Jah, albumit tasub kuulata algusest lõpuni või siis plaatide kaupa, sest silmapaistvalt meeldejäävaid lugusid pole peale mõne üksiku, kuid tervikuna tõuseb teisele tasandile. 8/10.

“Jungle Navigation”
“Lost Past”
“Battlefield – Swords Bursting” – parim võitlusmuusika sel aastal?

Kahjuks pole Youtubes chiptune versioone saadaval, kuid mängu kodulehel saab natuke kuulata.

 

VGM #18 – DoDonPachi Dai-Fukkatsu Original Soundtrack

DoDonPachi seeriaga pole küll varem kontakti leidnud, nii mängu kui muusika poolest, kuid Dai-Fukkatsu helitaust jättis küllaltki hea mulje. Manabu Namiki, kes on Cave shmup’ide peakomponeerija, stiil mind niiväga ei köida, kuid kahe Basiscape helilooja, Yoshimi Kudo ja Azusa Chiba loodud palad on päris head. Muusikalist tausta iseloomustab elektrooniline rokk koos lõbusa sündiga ja räuskava kitarriga, kuigi Azusa Chiba “õrnemad” pakuvad kontrasti.. Kahjuks on Namikil liiga suur roll, oleks soovinud näha rohkem külaliskomponeerijaid, sest Namiki muusikaga pole kunagi sina peale saanud. 7/10.

Who Decided About “Dying Peacefully”? – Azusa Chiba

Shadowing World – Yoshimi Kudo

Longhena Cantata – Manabu Namiki

VGM #17 – Professor Layton and the Curious Village Original Soundtrack

Kuigi akordioni kõla pole just mu isiklikus edetabelis, ei tähenda, et huvitava või kaasakiskuva kompositsiooni puhul teeksin krimpsus näo. Videomängumuusika albumites hindan aga mitmekesisust või vähemalt piisavalt variatsiooni, kuid kahjuks Professor Laytoni esimesele mängule loodud muusika on üks näide sellest, kuidas muusika võib küll efektiivselt mängus toimida (ala selline, mis ei torka välja häirivana ja mida tähele ei pane), kuid eraldiseisval kuulamisel kujuneb suhteliselt ebameeldivaks kogemuseks. Põhjus on selles, et Tomohito Nishiura otsustas paljudes palades akordioni kasuks, vahete-vahel tuues esile ka viiuli või puupuhkpillid. Lisaks sellele on suur osa kompositsioonidest sarnased ja valdavalt staatilise progressiooniga. Reaalsete instrumentide ja muusikutega plaadistatud neli lugu on palju paremad kui nende originaalsed teisikud, sest need on mitmekülgsemad. Nii on Theme of Professor Layton’i live-versiooni viiulimäng särtsakam ja originaalis puuduv flööt annab värvi juurde.

5/10. Live-versioonid on suurepärased, kuid originaalkompositsioonid sulanduvad ühte halli massi.

Theme of Professor Layton (Live Version)

Night Falls

Walking in the Village

VGM #16 – Devil Survivor Original Remix Sound Track

Üle pika aja on ilmunud Megami Tensei album, milles, oh sa jumal, peab pettuma! Kuigi olen tulihingeline Shoji Meguro fänn, ei suhtunud ma enne albumi kuulamist mulle tundmatusse komponeerijasse negatiivselt, sest peale Meguro on Atluse helitiimis teisigi, kes mulle hea mulje jätnud (Kenichi Tsuchiya). Megami Tensei seeria on juba NESi aegadest sisaldanud rokki, kusjuures head rokki, kuid Takami Asano 70ndate stiilis kitarril jauramine on heal juhul kuulatav, halvemal juhul väljakannatamatu. Monotoonsed kitarrisoolod, juustune sünt, inspiratsioonipõud. Samas pole kõige hullem, Motoaki Furakawa mõned teosed 90ndatest on veel juustusemad, kui Asano seekordne hüpe videomängumaailma, ja inFamous’ele, aasta halvima helitausta kandidaadile, teeb pika puuga ära!

5/10

Battle Beat

Pinch Battle

Rival Battle

VGM #15 – Lord of Vermilion Original Soundtrack

Nobuo Uematsu (Final Fantasy I-X, Lost Odyssey, Blue Dragon) vanakoolirokilik album on nagu rämpstoit: esmamulje on hea, paar päeva oled sõltuvuses, kuid pärast seda on vaevarikas okserefleksi taltsutada. Süüalune on Uematsu valik kasutada ühte ja sama motiifi igas loos, absoluutselt igas loos ilma suurte erinevusteta. Kui mitmed lood algavad iseloomulikult ja kasutavad vastavalt mängusisesele eesmärgile värvikaid elemente (Elm, Capital of Eternal Night oma araabialiku maitsega, Renaaru Forest’i rõhk löökpillidel, Spiege Snow Plains’i külmus), siis peavad need peagi alla vanduma Lord of Vermilion’i tähtsaimale meloodiajupile. Vähemalt oskab Uematsu päris hästi rokkida, Black Dragon’s Temple’i taolist raskemuusikat on tema repertuaaris vähe. 6/10 hea esmamulje eest.

DAWN of VERMILION ~Opening Theme~

Black Dragon’s Temple

Elm, Capital of Eternal Night

VGM #14

Et eelmises sissekandes sai juttu tehtud Ridge Racer’ist, on tänane VGM nimelt selle seeria teemaline, mille muusika on enamjaolt alati olnud trance, rave või muu elektrooniline.

Disco Ball – komponeerijaks Hiroshi Okubo (minu lemmik Namco Sound Team’ist), samuti ka minu arvates parim Ridge Racer’i lugu üldse. Sõiduks suurepärane (jalgrattaga sõites on see mul üks lugusid, mis MP3-mängijal korduse peal on). Pärineb albumilt Ridge Racers direct audio, mis on helitausta album mängule Ridge Racers, millest eelnevas postituses juttu tegin.

Rage Racer Remix – remix mängu Rage Racer’i nimiloole, pärineb albumilt Ridge Racers 2 direct audio, mis on PSP järg mängule Ridge Racers (rohkem odav lisapakk kui järg). Vürtsi annab elektrikitarr ja naisvokaali “Yeah!”. Autoriks jälle Hiroshi Okubo, kes on ka originaalloo autoriks.

Floodlight – Nobuyoshi Sano lugu albumile Ridge Racer 6 direct audio, mis sisaldab Ridge Racer 6’e muusikat. Suhteliselt tavaline Sano jaoks, kes on mulle silma torganud omapäraste ja tavakuulajale pisut võõra lähenemisega, kuid sellegipoolest mõnus. Rütmikad trummid ja magus sünt on alati head!

VGM #13

Konami komponeerijaid on tihti peetud videomängude muusika võimaluste laiendajaks, sest nad suutsid 8-bit ja 16-bit aegadel pigistada mängukonsoolidest muusikalise poole pealt kõik, mis vähegi pigistada andis. Castlevania on üks Konami menukamaid seeriaid ning selle seeria muusika on olnud alati kaasaegsetega võrreldes tunduvalt väljapaistvam, vähemalt enne seda, kui algas CD-l põhinevate mängukonsoolide generatsioon.

Bloody Tears – pärit mängust Castlevania II: Simon’s Quest (NES). Üks populaarsemaid Castlevania lugusid, mida on arranžeeritud ja remiksitud nii Konami enda poolt hilisemates Castlevania mängudes kui ka mitmete fännide poolt.

Simon Belmont’s Theme – lugu Super Castlevania IV’st (SNES), mida üldiselt iseloomustab sünteseeritud orel ja atmosfääriline ambient.

New Messiah – Castlevania II: Belmont’s Revenge (Gameboy) – hoogne kitarripala Gameboy’le omase heliga. Kusjuures tundub, et Youtube video on otse mängust võetud, sest seesama lugu albumil “Akumajou Dracula Best 2” kõlab palju paremini. Arvatavasti on tegu Gameboy ja teiste varasemate konsoolide tehnilise limiidiga, mille tõttu kuuluvad üks või mitu helikanalit heliefektidele ning muusika kaotab paar elementi, näiteks New Messiah’i puhul vapustavalt võimsa sünteseeritud kitarri.

Siit saab tirida NES-i Castlevania mängude muusikat ja ka teisi NES hitte, kusjuures väga hea kvaliteediga.

VGM #12

Jätkame lääne laineil. Täna paar lugu Syphon Filteri mängust, mis debüteeris 1999. aastal PlayStation One konsoolil. Kindlasti on mängu mitte mänginud inimestel raskem mängumuusikat tihti raske hinnata ja paljude mängude helitaustad, küll mängusiseselt suurepärased, jätavad eraldiseisvalt ükskõikseks. Mulle igastahes Syphon Filteri muusika meeldib, kuid kas tuleneb see puhtalt nostalgiast, ei tea. Lasen teil otsustada.

Muusika üldiselt elektrooniline (inglise keeles ütleksin “electronica heavy on percussion“). Natuke elektrikitarri ka.

Battle with Girdeaux

Danger 6

EXPO Center Reception – mõnus spioonipõneviku atmosfäär.

VGM #11

Viimasel ajal vaikselt J-popi lainel jälle seilanud, sestap ka täna ka lõpulood kahest viimasest Persona mängust, Persona 3’st ja Persona 4’st.

Memories of You (Persona 3)

Brand New Days (Persona 3 FES)

Never More (Persona 4)

Mulle üldiselt need avalaulud ja lõpulaulud videomängudes ei meeldi (loe: Jaapani mängudes, sest ameeriklastel ja eurooplaste mängudel ei kohta sa sellist nähtust maajade apokalüpsise eelõhtul ka mitte), sest tavaliselt ei sobi need kohe üldse helitausta poolt maalitava tausta kõrvale, kuid need on üpris mõnusad. Shoji Meguro isegi väitis intervjuus, et pop-muusikat on tal kõige kergem komponeerida.  Kolmest laulust meeldib kõige rohkem Memories of You, Never More on võib-olla liiga “hüplev” ning RnB’lik. Brand New Days’i olen väga vähe kuulanud, kuid nii palju kui olen, meeldib.

PS! Vabandan, et viimased postitused pole kuigi sisukad olnud, kuid selle vea üritan lähitulevikus parandada. Kui enne kimbutas asjaolu, et lihtsalt polnud millest kirjutada, siis nüüd on vastupidi – trobikond arvamusi soovin blogisse talletada, kuid kas asi on laiskuses, mille koolivaheaeg nii salakavalalt mu jäsemetesse paigutas, või ajapuuduses, ei tea.

Mõtisklesin, kas juttu teha ka pisut J-popist ja muust muusikast peale VGMi. Videomängumuusika kõrvalt midagi muud just palju ei kuula ja see, mida kuulan, on suhteliselt juustune magus popp või optimistlik J-rokk.  Loodan, et kui näiteks Utada Hikaru’st või mõnest muust popstaarist juttu peaksin tegema, keegi nina ei krimpsuta ja blogi miskil moel ära ei blokeeri. 🙂

Oh, ja kui peaksin mõne VGM albumi arvustuse tegema, pika ja laia, siis palun, et antaks andeks mu vajaka jäävad muusikalised teadmised, mille puuduses olen sunnitud rääkima lugudest meeleolude ja üldise atmosfääri koha pealt, mitte pillide kasutuse ja muusikateooria abil nagu professionaalsetel kriitikutel jms kombeks.

VGM #10

Oo Diablo, Põrgu isand ja deemonite kuningas, tule mu juurde ja näita nendele lojustele videomängude muusika jõudu!

*maa väriseb, põranda kohale tekib punane peeglikujuline portaal, sellest siseneb Diablo, käes mandoliin*

Tristram

Dungeons

Caves