Love Shuffle

Love Shuffle on minu jaoks paradoksaalne. See käib risti vastupidi mu eelarvamustega romantiliste komöödiate suhtes. Armastuskomöödiate puhul olen alati olnud skeptiline, sest nad kas meeldivad väga või põruvad totaalselt. Love Shuffle puhul sain tõelise üllatuse osaliseks.

Dorama jälgib nelja inimese elu, kes tutvuvad ootamatus olukorras ning leidnud ühise keele, nimelt rahulolematus oma armueluga, otsustab üks neist, psühhiaater Kikuta Masato, korraldada mängu nimega Love Shuffle. Mängu idee seisneb selles, et iga nädal vahetavad nad omavahel kallimaid (kes muidugi eelnevalt mänguga nõustuvad) ja see peab tõestama, kes on saatusekaaslased ning kes lihtsalt sõbrad.

Uskuge mind, kui lugesin eelnevalt dorama sisututvustust, hüppasid mu hallidest ajurakukestest välja sarkastilised repliigid või vähemalt suhtusin doramasse väga ettevaatlikult. “Haha, mis idiootsuse otsa ma nüüd sattunud olen.” Ega asjata öelda, et raamatut ei tasu kaante põhjal hinnata. Nii langetasin ootused dorama suhtes juba pilootosa esmaminutitel madalale. Esimene episood täielikult mu esialgset arvamust ei kõigutanud, kuid miski jäi südant kriipima ja otsustasin teise episoodi ära kaeda. Pärast seda kolmanda, neljanda, siis viienda, kuuenda….kuni kümnendani välja.

Olles karakteripõhine dorama, on Love Shuffles oluline tähtsus tegelastel ning nende omavahelistel dialoogidel. Et lisaks neljale erinevale peategelasele võtab mängust osa veel neli teist osapoolt, varieerub dorama toon. Esimestes episoodides täidab maailma naba rolli Usami Kei, kes on tegelikult ka ühendavaks jõuks kõikide teiste tegelaste vahel ning kes pärast näiliselt positiivset suhet Kagawa Mei’ga on rabatud, kui Mei vastab ta abieluettepanekule eitavalt. Samuti kui teised otsustavad Love Shuffle’s kaasa lüüa rohkem uue partneri otsingul, siis Kei ei soovi alguses mänguga midagi tegemist teha. Kuid kui Mei seda teeb, ei jää optimistlikul Usamil midagi muud üle. Dorama teises pooles jääb tähelepanu keskpunkti Ojiro, tasakaalukas seelikukütt, kelle endised arusaamad purunevad pärast ebatavalise tüdruku kohtamist Love Shuffle raames.

Love Shuffle’i kontsept võib olla absurdne, kuid ekraanil on sobimatute tegelaste kokkusattumist lõbus vaadata, sest see võimaldab stsenaristil igasuguste naljakate ja piinlike olukordadega lagedalle tulla. Nozima Shinji, üks menukamaid teleseriaalide stsenariste Jaapanis, tegi minu arvates suurepärase töö, sest dorama kõnnib kindlalt mõõdukuse piiril, kaldumata äärmustesse, mis ei tähenda, et doramas ei vahelduks rõõmsameelsem külg kurvemaga. Näiteks 8-9 episoodid on tõeliselt rusuvad, ent teised episoodid jälle täis Nozima Shinji viiteid Jaapani popkultuurile ja kavalaid sõnamänge.

Pean nentima siiski, et üks lauluvalik põhjustas korduvat pealangetamist (ehk kellegile tuleb silme ette Picard ja tema eepiline facepalm?). The Bangels’i Eternal Flame oli selleks lauluks, mida ei pea küll veaks ja see ei mõjutanud minu lõplikku arvamust doramast, kuid andis stseenidele liigse sentimentaalsuse.

Romantiliste komöödiate puhul säilitan ettevaatlikkust, täpsemalt Hanazakari no kimitachi e ja selle kloonide suhtes, kuid kindlasti ei mata doramasid maha enne pilootosa vaatamist. Love Shuffle meenutab mulle Hana yori dango’t, sest nagu eelnevgi, kombineerib see südamliku huumori koos pisaratega. 9/10. Aeg näitab, kas tagasi vaadates samasuguse eufooriaga doramasse suhtun, kuid hetkel kindel kandidaat 2009. parima DORAMA kohale.

Voice

Voice on lugu viiest meditsiinitudengist, kes kõik võtavad osa patoloogia seminarist ning tutvuvad “surnute maailmaga”. Pärast Code Blue’d sai küll meditsiinidraama isu rahuldatud, kuid Voice jäi silma kui üsna mõnus ajaviitedorama, mis suutis kohe, pilootosast alates köita.

Dorama protagonist on uudishimulik Kaji Daiki, kelle tee patoloogiavalda ei sõltu isiklikust initsiatiivist või huvist, vaid Sagawa Fumihiko, Daiki tulevase õppejõu Sagawa Fumihiko otsusest, mis alguses jääb mõistatuslikuks, kuid millelt saladuse loor eemaldub seriaali lõpuosas. Ülejäänud tegelased, kuid ka tegelikult peategelane, jäävad tüüpkarakterite vormidesse: Kirihata Teppei, nohiklik ning tagasihoidlik CSI fänn, endine biker Hanei Akira oma keevaverelisusega, nägus ning suhteliselt kuiv Ishimatsu Ryosuke, iseseisev neiu Kuboaki Kanako ja kas või eriliste võimetega peategelane.

Voice’i iseloomustab episoodiline ülesehitus, mis tähendab seda, et kõikides episoodides on üks juhtum, mille lahenduskäik kulgeb igas episoodis aina ühtemoodi: esmalt tutvustatakse ohvrit, millele järgneb kamba püüd leida asjasse selgust, ummikseis, Daiki võime märgata pisisasju ja analüüsida kasukstulemise moment, millega noored õppurid tormavad tavaliselt surnu lähedase juurde, heroiseerides või pajatades muidu ilusat juttu eluküünla kustunud isiku viimasest hetkest. Ei puudu ka Jaapani ametidraamadele tüüpiline alamliin: uued, värskete ideedega või lihtsalt nooremad satuvad tööalastesse probleemidesse ning nagu nõmedad naabrinaised ilmuvad otsekohe bürokraatiamasinas hierarhia tippu kuuluvad antiiksed ametnikud, kes oma iganenud traditsioonidest lähtuvalt ähvardavad õnnetuse põhjustanud või muidu ebaprofessionaalse käitumisega silma paistnud inimese karjääriredelile mõnusa vopsu anda.

Tundun ehk pisut pilkavana, kuid tegelikult on Voice ilus, kergelt sentimentaalne dorama, mis kas mõjub oma pisaravalangutega iga episoodi konklusioonis või mitte. See aitab doramal kaugeneda näiteks CSI tüüpi meenutavatest seriaalidest, mis keskenduvad rohkem mõrvari tabamisele ja elu pahupoolele. Voice’i tugevaim külg on pelgalt kõrvaltegelasi mängivate osaliste näitlejatöö, mis aitab neid südamelähedaseks muuta ja luua veenvad vesistamisstseenid, kus ei ole tunda sibulakoorte maiku.

Dorama jõuab lõpetab sõprade lahkuminekuga, sest oldi ju koos vaid õppimise tõttu, kuid selle teekonna kestel ei jää puutumata ka nende elu, sest lisaks meditsiiniosale on Voice suuremas osas film sõpradest ja tegelastest, kellele saavad osaks uued katsumused ja kogemused. Kuigi tegelaste areng oli etteaimatav, jäid nad oma lihtsuses sümpaatseteks. Kõrvaltegelased olid vähem paeluvad, kuid pakkusid huumorit ja nalja.

Voice’l on ka üks viimase aja parimaid tunnuslugusid (vähemalt kui kriteeriumiks võtta paigutuse episoodis), mis sobib perfektselt seriaali üleüldise pehme ja optimistliku tooniga. Sellele lisandub helitaust oma mesimagusa klaverimänguga.

Meeldiv dorama, mis nagu Bara no hana ya’gi eelmise aasta talvel sisaldab suures koguses seda Jaapani draamadele iseloomulikku hõngu. 7/10.

PS! Alternatiivset (inglisekeelset) arvamust saab lugeda siit. Minu arvates liiga kriitiline, kuid kohati õigustatud, mind lihtsalt faktivead ei häirinud.

2008 Dorama

Teine dorama-aasta jõudis tegelikult otsakorrale juba jaanuaris, kui algas 2009. aasta talvehooaeg, kuid mina, ajapuudusest tingituna, jõudsin alles nüüd taas rajale, lõpetades 2008. aasta sügishooaja. Mõtlesin, et miks mitte heita tagasivaade eelnevale aastale ja kommenteerida vaadatud või piilutud doramasi, valida välja aasta parimad. Ka sellest, kuidas doramadel reitingutega vedas ja mis auhindu nad igahooajaliselt toimuval auhindade jagamisel said.

Bara no nai Hanaya – Dramawiki

Aasta algas võimsa avapauguga, sest Bara no nai Hanaya oli igati suurepärane elamus. Doramal oli väga nostalgiline atmosfäär, rohkem vanakooli stiilis, meenutades nii paljude arvates doramade kuldaega 90ndaid. Vaatajanumbrid olid kõrged ning draama korjas 56. Jaapani televisiooni auhinnagalalt parima kõrvalnäitleja, parima stsenaariumi, parima tunnuslaulu ja eriauhinna.

Hachimitsu to Clover/Honey & Clover – Dramawiki

Animesõbrad ehk teavad samanimelist animet, mille adaptsioon on käesolev dorama. Reitingute osas põrus Honey & Clover kohutavalt, kuigi kaasa tegid mitmed populaarsed näitlejad. Vingusid ka sellesamuse anime fännid, kes ei olnud rahul mõningate muutustega loo kulgemises. Isiklik arvamus? Vaadatav. Paar suurepärast stseeni, Ikuta Toma hea näitlejatöö, kuid vastukaaluks on raske öelda, et lugu kuigi kaasakiskuv on. Lõpp on segane.

Ashita no kita Yoshio – Dramawiki,  minu sissekanne

Sellest tegin pikemalt juttu ning arvamus pole muutunud. Dorama reitingud olid häbiväärselt madalad, kuid vähemalt sai Matsuda Ryuhei oma näitlejatöö eest 56. Jaapani televisiooni auhindade jagamisel parima kõrvalnäitlejana autasustatud.

Seega, 2008. talv oli päris hea. Ei anna võrrelda küll vapustava 2007. kevadega, kuid kõvasti parem kui seda oli 2007. sügis oma imala valikuga.

CHANGE –  Dramawiki

Selle poliitikadraama lõpunivaatamiseks mul jaksu ei olnud. Kas ta nüüd just halb on, lihtsalt ei paelunud ja otsustasin oma vaba aega mõne muu doramaga sisustada. Vaatajanumbrid olid igastahes suured ning 57. Jaapani televisiooni auhindade jagamisel sai peategelast mängiv Kimura Takuya parima näitleja auhinna.

Hokaben – Dramawiki

Poolelijätmise sündroom kordub, sest jäi lõpetamata ka see dorama . Kahju ei ole, esimest kolme episoodi vaadates jõudis kohale, kui episoodiline süzhee ülesehitus on.
Populaarne ei olnud, reitingud olid hädised.

LAST FRIENDS – Dramawiki

Ühiskondlikke probleeme nagu koduvägivald, homoseksuaalsus ja ahistamine leidsid küll antud doramas kajastamist, kuid mulle suurt muljet ei jätnud. Nagasawa Masami tegi kohutava töö oma tegelasse sisseelamises, lõpp suples juustus ja kõik tundus lihtsalt võlts. Siiski, Nishikido Ryo oli džentelmenist sadisti/masohhisti mängides päris veenev, seda pean tõdema. Reitingud olid jällegi kõrged, kuid CHANGE tasemele ei küündinud. Auhindu sai palju, kohe nii palju, et peale Last Friends’i autasustati vaid kahte doramat.

Niru kevad. Gokusen 3 oli küll, kuid ma pole varasemaid hooaegu vaadanud.

Monster Parent – Dramawiki

Vaatasin ainult esimese episoodi lõpuni, jättis säästudorama mulje. Tegelased olid toredad, kuid sisu oli suhteliselt nõrk. Vaatajanumbrid olid keskmised.

Code Blue – Dramawiki, minu sissekanne

Tegin enne pikemalt juttu. Arvamus on sama: keskpärane. Sai auhinna parima lavastaja kategoorias.

Maou – Dramawiki

Maou on adapteeritud Korea draamaseriaalist Mawang. Kahjuks pole tutvust Korea versiooniga teinud, kuigi olen lugenud, et korealaste sünge krimilugu on põhjalikum. Maou kuulub kindlasti aasta paremikku. Keeruline süžee, eepiline ja raju helitaust ning emotsionaalne lõpp. Ohno Satoshi muutus küll mõneks episoodiks üksluiseks oma nõmeda pilguga, kuid muutus loo arengus viis selleni, et Ohnol leidus võimalus särada oma näitlejavõimetega. Ikuta Toma etteaste oli hingestatud ja nagu alati meeldiv vaadata, kuid tegelase mentaalsed kokkuvarisemised mõjusid üle pingutatuna. Reitingud olid keskmised, kuid sarjal pidevat olema väike kultus nagu korea draamal.

Maou’st oli mulle küllalt ja seetõttu ei leia virisemiseks põjust. Tavaline hooaeg.

Innocent Love – Dramawiki

Vaatasin esimese episoodi 20 minutit. Sellest piisas, et jõuda järeldusele: see draama on kohutav. Halb näitlemine ja kuiv sisu (lugesin ühte arvustust, kus anti süžeest kokkuvõte) ei ole minu arusaama kohaselt komponendid, mis dorama talutavaks teevad. Ptui!

Kaze no Garden – Dramawiki

Pilootosa ei olnud paljutõotav ja kahjuks ei ela ma idüllilist elu, kus saan aeglaselt arenevaid doramasi alati kõigele vaatamata jälgida. Muidu polnud väga vigagi. Oluliseks võib pidada seda, et dorama on Ogata Keni luigelauluks. Vaatamata oma surmale sai vana näitleja auhindade jagamisel kaks auhinda.

Ryuusei no Kizuna – Dramawiki, minu sissekanne

Super. Väga hea. Pole sõnu. Dorama, mis on auhindade jagamisel saadud võidud kindlasti ära teeninud.

Bloody Monday – Dramawiki

Oh jumal, Jaapani püüd jäljendada USA terrorismiga tegelevaid märuliseriaale nagu 24 esimest episoodi vaadates väga paljutõotav ei olnud. Aga soovitan vaadata igaühel, kes tahab midagi tõsiselt halenaljakat näha. Puha koomiks ja seda mitte heas mõttes.

Kokkuvõte 2008. sügisest: Ryuusei no Kizuna FTW!

Parim näitleja: Ninomiya Kazunari

Parima näitleja väljanoppimine oli tõeliselt raske, sest häid etteasteid oli palju. Ikuta Toma mõjus sümpaatsena Honey & Clover’is kui ka Maou’s, eriti viimases. Ashita no Kita no Yoshios lõid kaasa vähemalt kaks tõelist näitlejat, kes ei kuulu iidolite hulka. Bara no nai Hanaya peategelast mängiv Katori Shingo, üks Jaapani populaarseima ja vanima poistebändi SMAP liige, oli samuti võrratu. Lõppude lõpuks aga võidutseb Ninomiya Kazunari, kes lihtsalt elab oma rolli suurepäraselt sisse. Mulle piisab ühest stseenis Ryuusei no Kizuna’s, et kuulutada ta parimaks 2008 dorama näitlejaks .

Parim näitlejanna: Yagi Yuki

Huvitav, et kui meesnäitlejate vahel oli raske otsustada, siis 2008. aasta oli naisnäitlejate vallas lootusetu. LAST FRIENDSist jäi nagu pind silma Nagasawa Masami, kelle seebiooperlikult labast näitlejatööd on raske unustada. Maous süütut neiut mängiv Kobayashi Ryokost ei hakka rääkimagi, tema ekraanile ilmumisega pidin enda heaolu pärast muretsedes silmad kinni pigistama. Toda Erikat nägin sel aastal doramades tihti, mängis ta ju Code Blue’s ja Ryuusei no Kizunas ja kuigi mul suurt midagi tema vastu ei ole, arvan, et arenguruumi on. Bara no nai Hanaya Takeuchi Yuko tegelane laskus ka viimastel episoodidel madalamale, kuid kindlasti üks tugevamaid etteasteid 2008. aastal.

Yagi Yuki oli võrratult nunnu ja rõõmsameelne ning vaatamata sellele, et tema roll suhteliselt lihtsakoeline oli, suutis too tirts mind liigutada.

Parim stsenaarium/sisu: Maou

Maou on minu arvates selle auhinna vääriline. Ryuusei no Kizuna suurimaks plussiks oli hea näitlejatevalik, sest nagu mainisin, ei olnud ma rahul mõrvamüsteeriumi lõpplahendusega. Maou oli vigadest hoolimata alati huvitav ning loos jätkus kuni viimase episoodini värskust, mis pani finaalepisoodini mõistatama.

Parim lavastaja: Kaneko Fuminori & Ishii Yasuharu

Pole küll Kaneko Fuminori repertuaariga tuttav, kuid Ishii Yasuharu tööportfelli kuuluvad üllitised nagu Hana Yori Dango ja Byakou Yakou. Jah, Hana Yori Dango, parim seriaal üldse (okei, Farscape kõrval). Lisaks sellele aitas Ryuusei no Kizunas huumori minuni tuua just täpne ja osav lavastajatöö, mis säras tänu osavalt lavastatud stseenidele. Suurepärane!

Parim helitaust: Maou

Popelementidega elektroonika ja dramaatilise orkestrimuusika ühendamisel tekkinud helitausta loomisel juhtub harva, et mulle muusika ei meeldi. Maou muusikaline pool suudab pakkuda nii tooremat tehnot kui elegantset viiulimängu, seda tihti käsikäes. Samuti moodustavad kompositsioonid tugeva ühise meeleoluga terviku. Üle pika aja jälle midagi värskendavat, mitte järjekordsed niiöelda pastakast imetud kuivad klaveripalad, mida oskab iga suvaline titt komponeerida.

Parim ava- või lõpulugu: truth – Arashi

Arashi lood on küll tavaliselt rõõmsameelsemad ja optimistlikumad ning seetõttu on truth oma süngema tooniga üllatav. Kavatsen bändist varsti rohkem juttu teha, sest tegu on mu ühe lemmikbändiga, kui asi puudutab J-popi, aga truth on tõsiselt hea. Pole küll mu isiklik lemmik Arashi diskograafiast, kuid oluliselt parem kui Beautiful Days, mis on Ryuusei no Kizuna avalauluks.

—————————————————————————————————————

Raske otsustada, kas 2008 oli ikkagi halvem aasta. 2007 aasta esimene oli võrratu, aga sügis kohutav. 2008. aastal ei olnud ühtegi tõeliselt tugevat hooaega, kuid teatud tasakaal oli olemas. Eks näis, mida 2009 endaga toob.

Ryusei no Kizuna

Kui nägin, et doramas löövad kaasa tähed nagu Ninomiya Kazunari, Nishikido Ryo ja Toda Erika, käitusin ma nagu pöörane fänn ja panin esimese osa ingliskeelse tõlke valmimisel kohe tõmbama. Esimene episood vaadatud ja ma olin nördinud, sest pagan võtaks, sellise sõltuvusttekitava dorama puhul peaks pikad ooteajad osade vahel seadusega keelatud olema!

Dorama jutustab kolmest orvust, kelle vanemad hukkusid juba siis, kui kaks venda ja üks õde olid veel koolieelikud. Laste ema ja isa mõrvati tundmatu tapja poolt ning mõrvarit ei avastatud. Koos vandusid vanemateta lapsed, et suureks saades otsivad nad mõrvari üles ja tapavad ta tehtud kuritöö eest. Dorama kujutabki orbude igapäevast elu pärast mitmeid aastaid ning nende püüdu teha kindlaks, kes vanemate mõrvas süüdi on.

Esimest episoodi jälgides meenus mulle kohe 2006. aasta dorama Byaku Yakou, mille 5 esimest episoodi üle-eelmine sügis jõudsin ära vaadata. Atmosfäär on mõlemal sarnane ja mõlema seriaali esimene osa näitab kohutavat sündmust, mis laste elu drastiliselt muudab. Loo arenedes muutub aga mõlema loo suund, sest kui Byako Yakou ei loobunud hävitavalt pessimistlikku õhustiku esiletoomist süžee edenedes, siis Ryuusei no Kizuna stsenaarium lisab komöödilist värvingut, unustamata loo süngemat pealiini.

See imeline süntees koomilise ja traagilise vahel teebki Ryuusei no Kizunast nii põneva ja toreda dorama. Kui välja arvata pilootosa, mis paneb paika sisu tumedamad alustalad, on dorama algus meeletult lõbus. Suur osa loost keskendub sugulaste petuskeemidele, millega nad ootamatuid ohvreid ninapidi tõmbavad ja raha riisuvad. Need hanekstõmbamised on nagu omaette vinjetid, mis oma terava ja ettearvamata huumoriga lihtsalt sunnivad suunurgakesi painutama. Veel hämmastavam on asjaolu, et need sketše meenutavad vahepalad ei tundu kunagi ebasobivad ja pealetükkivad, vastupidi, need on pealooga nagu sukk ja saabas.

Kõik see oleks võimatu heade näitlejatöödeta, kuid Ryuusei no Kizuna särab ka näitlejate poolest. Siin ei mõtle ma puhast silmailu, vaid veenvat näitlemist. Kazunari Ninomiya, popgrupi Arashi üks liikmetest, on kahtlemata üks talendikamaid iidolnäitlejaid. Juba Stand up!!’is jättis noor näitleja mulle sümpaatse mulje, kuid siin võimendas ta mu positiivset arvamust veelgi. Tema tõsisemale rollile on vastukaaluks Nishikido Ryo, kelle tegelane on palju lõbusam ja naiivsem. Kui aus olla, siis esmamulje Ryuusei no Kizunas temast oli mul üpris halb, kuid see oli tekitatud minu kokkupuutest temaga doramas Last Friends, kus ta mängis kõige negatiivsemat tegelast üldse. Toda Erika, kolmas peaosaline, tegi minu arvates Ryuusei’s kindlasti oma parima rolli, vaatamata sellele, et jällegi on ta sunnitud esitama rolli, mis seisneb nutmises ja naiivitarina olemises.

Kui nüüd süžee juurde tagasi tulla, siis kõik pole perfektne ja nii mõnigi asi jäi südant kripeldama. Esiteks, loo lõpp ei ole nii intensiivne kui võinuks olla. Võib-olla tuleneb see tegeliku tapja paljastamisest alles viimases episoodis, mistõttu toimus kõik nii äkki. Ei saa ka aplodeerida mõrvari identiteedi geniaalsusele, sest lõpplahendus jättis tunde, nagu oleks mind alt veetud. Niiöelda epiloog oli ilus ja manas näole naeratuse, kuid loo lõpp kui selline, ei.

Olgu kuidas on, dorama on iseenesest kahtlemata super ja mis kõige tähtsam – mitte kunagi igav. Üks hetk kugistad ja lõkatad, teine hetk tantsib nutt kurgus. Nii rahul pole doramaga olnud pea et aasta aega. 9/10.

Ashita no Kita Yoshio

Ashita no Kita Yoshio on ebaharilik dorama. Seriaal käsitleb mitmeid ühiskondlikke probleeme, kuid teeb seda käsikäes vanamoodsa ja tihti kentsaka huumoriga. Ehk see on ka põhjuseks, miks sarja vaatajate hulk nii väike oli (keskmine reiting vaid häbiväärselt madal 07.1).

Kas teile meeldiks olla 40ndates ikka veel üksik poissmehelikult naistega vähe kokku puutunud inimene, kes päevast päeva peab endale meelde tuletama, kui tühine ta elu on? Kindlasti mitte. Just sellise raske koorma all kannatab “shita no Kita Yoshio”peategelane Kita Yoshio. Mõistes oma elu väärtusetust, otsustab Kita ühel päeval oma elujupikese lõpetamise kasuks, kui ta kogemata kukub ning kriimustab oma peopesa nii, et tekib numbrit 11 meenutav arm. Seetõttu otsustabki Yoshio müüa maha oma kinnisvara, lahkuda töölt ja veeta 11 päeva nii, nagu ta pole varem veetnud, et 11nda päeva hakul saaks ta rahulikult hinge heita.

Kui see tundub teie jaoks liiga fatalistliku ja süngena, siis olge mureta, sest tegelikult on dorama üldiselt suhteliselt optimistlik. Võib-olla see häiriski mind antud juhul nii väga, et olin valmis juba seriaali vaatamise pooleli jätma. Hiljem alles mõistsin, et Ashita no Kita Yoshio ei püüagi jäljendada mõne maailmavalust nördinud sotsiopaadi livejournalit, vaid pigem naiivse hädapätakast tossikese 11-päevalist teekonda “võimaluste maailmas”, kus iroonilisel kombel alles nüüd avanevad uksed sõprussidemete ja elu väärtuse juurde. Kita Yoshio kohtab oma vanu tuttavaid, kohtab uusi inimesi, mõned tavalised, teised veidramad, ja saavutab lõpuks ka eneserahu.

Süžee kohalt oluline on ka Kita Yoshio doppelgänger, kelle ta oma kibestumuse ja “teise maski” kandmisel on loonud. Dorama vältel on just Negative Yoshio see, kes Yoshio’t enesetapule õhutab ja talle sisendab, kui omakasupüüdlikud ja põlastusväärsed tegelikult teda ümbritsevad inimesed on. Kuigi vaevalt keegi seda doramat keegi mu blogi lugejatest näeb, ei tahaks ma 10ndat episoodi sündmuseid paljastada, kuid üks on kindel: kulmineeruv stseen Kita Yoshio ja tema negatiivse teisiku vahel on tänu suurepärasele montaažile ja muusikale super.

Kohatine sügavamõttelisus ja vaikelu võib tunduda pinnapealne, kuid ei saa öelda, et Ashita no Kita Yoshio midagi ebatraditsioonilist doramamaailmasse ei tooks. Kahjuks eriskummalise huumori ja muidu kurva õhustiku sümbioos ei ole edukas, sest lõpptulemuseks on veider segu Tammsaare ja Benny Hilli loomingust, mis oma juustuse maiguga loo liiga võõrastavaks teeb.

Code Blue

Kolmas doramavaatamise aasta käib, kuid suvehooaja (SUVI 2008) draamaseriaal “Code Blue” oli minu jaoks esimene Jaapani haiglaseriaal. Tahtlikult pole haiglateemalisi doramasi vältinud, kuid ei saaks öelda, et mul suur sümpaatia nende vastu oleks. Code Blue puhul pole tegemist Dr. House’ga ega Grey Anatomy’ga, pigem on see sarnane TV3’s jooksnud saksa Medicopter 117’le. Vabandan, kui oksemaik teile suhu tekkis, kuid Code Blue’d saab võrrelda Medicopter’iga lihtsalt seepärast, et mõlemad keskenduvad õhukiirabile.

Code Blue sündmustiku keskmes on 4 praktikanti, kes asuvad tööle väikesesse haiglasse “Doctor Heli” (mõtle, mida mina pidin tundma, kui iga osa seda jaapani keeles kuulsin), mis on märkimisväärne seetõttu, et see on esimene hospidal, mis kasutab õhukiirabi. Need neli noort arsti peavad end maksma panema stereotüüpsete vanemarstide seas ja leidma koha Jaapanile nii tüüpilises hierarhilises tööõhkkonnas. Seda raskendab aga asjaolu, et bürokraatidest pungil meditsiinikomisjon hoiab Doctor Heli tegevusel silma peal nii, nagu teeb seda kull jahisaaki silmitsedes.

Peategelased tunduvad küll pealtnäha arhetüübid, kuid tegelikult ei olnud asi nii hull, kui esimest episoodi vaadates tundus. See-eest ajas mind pidevalt närvi tegelaste peata kana kombel arutu tegutsemine ja sentimentaalsus, mis nõudis mult palju peavangutusi (ja seda räägin mina, kes armastab Meguro melanhoolset rokki). Otsaesist olin sunnitud kipra tõmbama eelkõige Kosaku, kes reaalelus saaks oma ennasttäis käitumisega kolleegidelt tappa, käitumise pärast. Mis sellest, et tüüpi mängib kõige seksikam meesnäitleja Jaapanis (ma pole omasooihar, see on lihtsalt de facto nii).

Kui doramalt eemaldada praktikantide tarbetud žestikuleerimised, nurgas nutmised ja unistuste väljendamised eriti juustusel moel, ei jääkski midagi õigupärast järele, sest süžee on ise väga omane kõikidele mangadele, mille sisu jutustab vilumatu(te)st algajatest, kes spirituaalse rännaku jooksul omandavad elu mõtte (okei, see on mõnes mõttes minu väljamõeldis, kuid Code Blue omab sarnaseid jooni). Sellised õpipoisimangad ja nendest adapteeritud seriaalid ei ole üldsegi halvad, kuid nad peaksid looma võimalikult sümpaatse peategelase, kellest kergesti oleks aru saada. Code Blue’l see puudus, sest minule ei jäänud meelde mitte arstid, vaid erinevad patsiendid, kellest nii mõnigi oli väga veider ja perverssne (näiteks isik, kes ei julgenud miskist analüüsi enne teha, kui talle antaks luba kanda naiste rinnahoidjaid).

Jaapani oma Nürnberg

Helitaust oli üpris vastuoluline. Ühelt poolt traditsiooniline sümfoonia, mis oli jäetud sentimentaalsete momentide edasikandjaks, teiselt modernne pseudo-räpp, mis oli operatsioonistseenide taustaks. Oleks viimast vähem olnud, ei oleks see kogu seriaal nii juustusena tundunud.

“Tee maha ja kiru, lõpus hakka aga siiski jutuga pihta” on saanud mu kaubamärgiks, sest ka selle dorama puhul jätsid mind kõik need vead ükskõikseks ja nautisin. Kaks eelviimast osa olid täitsa head ja südantsoojendavad, kuid mis teha, kokkuvõttes vangutasin pead rohkem. Oleksin karmim, kuid eelmine aasta kuulusin sellise dorama auditooriumisse, et te ei soovi teadagi. 6/10.

Post Scriptum. Tundub, et jaapanlastele meeldib, sest kuulsin, et hiljuti teleekraanidele jõudnud Special episood naelutas teleri ette suur hulk vaatajaid, nii et püstitas isegi viimase aja reitingute rekordi.