Archive for the ‘TOP’ Category

h1

2011. videomängumaastik

jaanuar 5, 2011

Blogis on pikka aega vaikus olnud. Mitte, et ma välja surnud oleksin, aga viimased kolm kuud pole tõesti aega mängida olnud ega ka mängumaailma uudistega kursis olla nii, nagu tahaksin. Samasugused lood on doramamaastikuga, seega doramadest olen hetkeks teinud väikese pausi (küll aga vaatan Hiina ajaloolisi seriaale.). Seoses videomängumuusikaga on kahjuks sarnane lugu. Lühidalt öeldes olen ma täielikult särkidest-värkidest eemale jäänud.

Samas olen ma siiski enam-vähem suutnud meelde jätta mõned huvitavad videomängud, mis aastal 2011. ilmavalgust näevad, kas siis juba ilmunud Jaapani väljalasete tõlked läänemaailmas või tõusva päikese maal alles tulevad teosed. Paljusid konsoole, mille mänge ma siin ootan, mul tegelikult pole ning ma ei tea, millal ma neid kõiki mängida jõuaksin, kuid lihtsalt see nimekiri annab ülevaate asjadest, mida ma võimalusel mängiksin või mis lihtsalt mind hetkel mängumaailmas enim huvitavad.

 

Valkyria Chronicles III

Platform: PSP

Žanr: III isiku vaates käigupõhiline/reaalajas taktikaline strateegia

Nokitseb: Sega

Levitab: Sega

JP 27.01.2011

US/EUR Teadmata

Intro + trailer

Valkyria Chronicles III toimub taas Teise Euroopa sõja (Second European War) perioodil ning vaatleb eriüksuse Galllian Army Squad 442 tegevust, kes võrreldes tavaarmeega koosneb erinevatest kahtlase taustaga inimestest. 442 peab mängu jooksul korda saatma erinevaid missioone, mida regulaararmee jaoks liiga räpaseks peetakse. Mängumehaanika on sarnane eellastega, olles kombinatsioon kolmanda isiku vaates käigupõhilisest ja reaalaja taktikalisest strateegiast. Helitöö rollis on taas Hitoshi Sakimoto.

Ma pole Valkyria Chronicles II’gi suutnud korralikult süveneda, kui juba 2011. aasta esimese kuu lõpus on plaanipäraselt tulemas Valkyria Chronicles III. Platform on jälle PSP, mis tekitab paljudelegi pahameelt (vähemalt lääne fännibaasi seas), kuid arvestades PSP edu Jaapanis, ei maksa imestada, et jällegi Sony taskukonsool platformiks valitud on. Pealegi, arvestades Valkyria Chronicles II väljalaskeaega Jaapanis, mis oli 2010. aasta jaanuaris, siis on kahe mängu ajaline vahe aasta – järelikult, pidades silmas ka seni ilmunud infot, on mängumootor äärmiselt sarnane teisele osale. Kuigi Valkyria Chronicles II sai sooja vastuvõtu oma mängumehaanika tõttu, siis lõbus ja üleni suhkrune sisu ja tegelased andsid paljudele nurinemisteemat. Pean tõdema, et kuigi olen natuke mänginud, jätavad tegelased väga lapsiku tunde. Kolmas osa pidi seda kõike parandama ja tooma sisse enam emotsionaalset intensiivsust, mis oli esimese mängu üks tugevamaid aspekte.

 

Catherine

Platform: XBOX360/PS3

Nokitseb: Atlus

Levitab: Atlus

JP 17.02.2011

US/EUR Teadmata

Intro + Trailer 1 + Trailer 2 + Trailer 3

Catherine on lugu Vincentist, kes on tavaline varajastes kolmekümnendates mees, kes on oma tüdruksõbra Katherinega käinud juba viis aastat. Vincenti elu muutub aga käigupealt kui naabruskonnas hakkavad ringi liikuma kõlakad salapärastest luupainajatest, mis viivad hukuni, ja kui mees kohtab seksikat Catherine, kellega ta öö veedab. Peagi hakkab Vincent samuti neid samu kardetud õudusunenägusid nägema…

Catherine on nagu armastus esimesest silmapilgust. Moment, kui ma esimest trailerit nägin ja asjast üldse kuulsin, olin ma eufoorias. Mäng Atluselt (Shin Megami Tensei, Persona, Digital Devil Saga, Devil Summoner), helitöö mu lemmikkomponeerijalt Shoji Megurolt, ülilahe stiil (anime, kuid väga sensuaalne ja erootiline), sünge lugu – lihtsalt LAHE. Ma ei saa üle ja ümber, kui stiilne see kombinatsioon on. Mäng ise on seiklus, mis põhimõtteliselt koosneb dialoogikesksetest osadest ja siis luupainajasegmentidest, mida võib kõige paremini kokku võtta kolmanda isiku vaates seiklusmärulpuslekas (okei, eesti keel longab).

Vot see on mäng, mille tõttu ma ükskord endale ühe neist kahest konsoolist soetan.

 

Armored Core 5

Platform: PS3, XBOX360

Žanr: mecha märulisimulatsioon

Nokitseb: From Software

Levitab: From Software

JP 2011?

TEASER TRAILER

Algselt plaanitud 2010., Armored Core 5 peaks Jaapanis ilmale jõudma 2011. aastal, loodetavasti esimeses kvartalis. Armored Core 5 on vaatamata numbrile juba 13. mäng Armored Core seerias. Produtsendi sõnul võtab viies osa pisut teistsugusema suuna ja kontrastiks neljanda osa suurtele maa-aladele on AC5 lahinguväljad detailsemad ja ümbruskond on taktikaliselt tähtsam. Sellele viitab ka From Software otsus teha mechade mõõt väiksemaks, nimelt eelmise 10 meetrise asemel on AC5’s mechad ainult 5 meetrit kõrged. Kokkuvõtlikult iseloomustab produtsendi visiooni „stiilne realism“.

Ma pole küll esimestest mängudest kaugemale jõudnud, kuid juba olen seeria väike fänn ning jään huviga ootama.

 

Persona 2: Innocent Sin

Platform: PSP

Žanr: jaapani rollimäng

Nokitseb: Atlus

Levitab: Atlus

JP 03/03/2011

US/EUR Teadmata

Intro

Just eelmise aasta kevadel ilmus Jaapani poelettidele Persona 1 uusversioon PSP-le ning ega järgmise aasta kevad ilma Personata jää, nimelt siis väljub järjekordne uusversioon, seekord Persona 2 esikmängust Innocent Sin (Persona 2 koosneb kahest mängust, esimene neist Innocent Sin ja teine Eternal Punishment). Persona 2: Innocent Sin väljus algselt 1999. aastal PS1 konsoolile, kuid kahjuks erinevalt Eternal Punishmenist ei jõudnud Innocent Sin USA ega Euroopa mänguriteni. Nüüd kus Atlus USA on alates 2004. aastast tõlkinud ja poodidesse saatnud kõik võimalikud Megami Tensei mängud (kui Shin Megami Tensei: Devil Summoner PSP-le välja arvata) ja Persona seeria on saanud küllaltki populaarseks tänu Persona 3 ja Persona 4 menule, siis on USA väljalase kahtlemata vältimatu.

Mängust endast: tegu on jaapani stiilis rollimänguga, mis toimub keskaja stiilis kõrgfantaasia või siis tulevikumaailma, mis tähendab Jaapani rollimängu puhul ikkagi keskaja stiilis kõrgfantaasiat koos kosmoselaevadega, siis Persona nagu enamus Megami Tensei mängudest, toimub tänapäeva maailmas. Suurim erinevust meie reaalsusest on aga paranormaalsed ja muud veidrad nähtused ja ka Persona 2: Innocent Sin’is peavad keskkooliõpilased peatama pahalase nimega Jokker, kes on kõigi õnnetuseks kodulinna needusega varjutanud.

Kõlab tüüpiliselt? Justkui nii tõesti, kuid Personale omaselt vaadeldakse tegelasi psühholoogilisel tasandil ning üheks peateemaks on tegelaste sisemine konflikt enese minevikuga. Isiklikult pole ma veel jõudnud Innocent Sini mängida, seega ma ei tea paremat veenmisvõimalust kui see suurepärane arvustus.

Uusversioonis on uhiuus avavideo Satellite poolt, võimalus võitlusanimatsioonid välja lülitada (kiirendades madistamistempot), remiksid originaalmuusikast (kuid on võimalus ka vana helitaustaga mängida, erinevalt Persona PSP-st), menüüd ja erinevad mängusisesed infod on kergemini ligipääsetavad, uued tegelasportreed. Üldjoontes on tehtud mäng mugavamaks, kaotamata originaali välimust ja võlu.

Persona 2: Innocent Sin on alati peetud üheks parimaks rollimänguks nendelt, kes seda on jõudnud mängida. Tegelikult on hetkelgi võimalik seda inglisekeelselt mängida, sest aasta tagasi ilmus tõlge usinatelt fännidelt. Vajalik on vaid kas emulaatori olemasolu või siis modifitseeritud PS1 või PS2. Need, kes ei jõua uusversiooni oodata, võivad ka seda alternatiivi kaaluda. Isiklikult jään siiski PSP versiooni ootama, sest kontrastiks Persona PSP-le saab originaalmuusika taastada, mille puudumine oli Persona PSP suurimaks veaks.

 

Shadows of the Damned

Platform: XBOX360, PS3

Žanr: ellujäämisõudus

Nokitseb: Grasshopper Manufacture

Levitab: Electronic Arts

JP/US/EUR 2011??

Trailer

Mängust enesest sisuliselt palju pole juttu peale selle, et lugu on Garcia Hotspurist, kes suundub põrgusse kallimat päästma. Tähtsamad on hoopis nimed, kes kaasa löövad: kultmängurite tualetifetišiga iidol Goichi Suda (No More Heroes, Michigan), ellujäämisõuduse isa Shinji Mikami (Resident Evil, Vanquish, Dino Crisis) ja põrguhelide lindistaja Akira Yamaoka (Silent Hill seeria). Väidetavalt segu Suda punkrokilikust hingest ning Mikami psühholoogilise õuduse atmosfäärist, tõotab see tulla rohkem kui tore.

 

The 3rd Birthday

Platform: PSP

Žanr: märuliellujäämisõudusrollimäng (phew)

Nokitseb: Square Enix

Levitab: Square Enix

JP 22/12/2010 (väljas!)

US/EUR 2011 esimene kvartal

Trailer

Parasite Eve seeriaga olen tutvust teinud vaid esikmängu kaudu, mida kunagi ei lõpetanud, sest viimane boss juhtus olevat natuke liiga äge minu tegelasarenduse jaoks (ning puudub võimalus selle parandamiseks mängu sellel hetkel). Ideeliselt aga meeldis see mulle küll, kuigi võitlus oli natuke kohmakas.

Miks ma seda tahan? Väga lihtne vastus: see tundub stiilne ja vahva. Võib-olla pinnapealne, aga ikkagi. 🙂

 

Yakuza 4

Platform: PS3

Žanr: märuliseiklus

Nokitseb: Sega (Amusement Vision)

Levitab: Sega

JP 18/03/2010

NA 15/03/2011

Trailer

Järjekordne seiklus viimaste aastate jooksul hubaseks muutunud Kamuro-cho linnaosas ala Tokyo punaste laternate tänav. Väga palju pole viimasest PS3 seiklusest Yakuza 3 kuigipalju muutunud, kuid kindlasti annab nelja peategelase olemasolu võrreldes varasema ühega suur boonus, miks ka seda proovida, rääkimata veel mitmetest lisaasjadest, mida Kamuro-chos võib korda saata. Lisaks sellele on lokalisatsioon kuuldavasti pisut halastavam kui Yakuza 3 puhul ning jätab need mahjongiasjad ja muud jaapani kultuurilised perverssused välja lõikamata. Jaapanis on üllitis ammu mängurite vallas ning nimekas mänguväljaanne Famitsu andis koguni 38 punkti 40-st (mille on vist iga Yakuza mäng saanud).

 

Ryu ga Gotoku Of the End

Platform: PS3

Žanr: zombie märulitulistamine

Nokitseb: Sega (Amusement Vision)

Levitab: Sega

JP: 27/11/2011

EUR/NA Teadmata

Trailer

Yakuza. Elavad surnud. Ryuji Goda oma kuulipildujaga. Varemetes Kamuro-cho. Tulistamine.

Midagi muud lihtsalt öelda pole. See kõik on seksikas.

 

Kurohyo: Ryu ga Gotoku Shinsho

Platform: PSP

Žanr: kähmlusdraama

Nokitseb: Sega (Amusement Vision)

Levitab: Sega

JP: 22/09/2010

NA/EUR Teadmata

Trailer

Kõrvallugu Yakuza maailmas Sony taskukonsoolile. Võib-olla mitte nii ambitsioonikas, kui pealiini mängud, kuid peategelane ning kähmlusele enam orienteeritud mängustiil tundub vinge, unustamata ka lisategevust punaste laternate kõheda valguse all.

Süžee keskmes on kooli lõpetamata jätnud nooruk, kes ühel päeval lajatab paremsirge Tojo klanni liikmele ning leiab peagi end kriminaalmaailma intriigides. Peale selle on Ukyo Tatsuya, seesama nooruk, üks hakkamist ja agressiivsust täis vennike, kellel pole mingit probleemi lihtsalt kõigile konkreetselt molli kütta. Rock on!

Loodan, loodan ja veelkord loodan, et asi jõuab ka inglisekeelsel kujul siia maailma. Palun.

 

Zettai Zetsumei Toshi 4: Summer Memories

Platform: PS3

Žanr: katastroofiseiklus

Nokitseb: Irem

Levitab: Irem

JP: 24/02/2011

NA/EUR Teadmata

Trailer

Siinpool poolkera on mängu eellased tuntud ka kui Disaster Report/S.O.S: The Final Escape, millest varemgi juttu teinud, (Jaapanis Zettai Zetsumei Toshi) ning Raw Danger (Jaapanis Zettai Zetsumei Toshi 2), mõlemad PS2-le. Kolmas osa, mis on Sony taskukonsooli ekslusiiv, jäi tõusva päikese maale. Neljanda osa puhul on õnneks šansid inglisekeelseks versiooniks kõrgemad, sest erinevalt PSP-st, mis justkui siin hinge vaakub ja Jaapanis õitseb, on PS3 kindlamal positsioonil.

Aga nagu seeriale omane, on mäng ellujäämisõudus ilma õuduseta looduskatastroofi kontekstis. Sarnaselt aga õudustele on ka Zetsumei Toshi seerias olnud peaeesmärgiks üle elada need paar päeva, kus Emake Loodus on vabavoliliselt otsustanud inimkonna kätetöö proovile panna. PS3 järg aga tundub olevat saanud ka kena iluoperatsiooni, sest silma hakkab kindlasti kirevam graafikastiil, mis on üdini vahva.

 

Total War: Shogun II

Platform: PC

Žanr: reaalaja taktikaline strateegia

Nokitseb: Creative Assembly

Levitab: Sega

US 15/03/2011

Trailer

Uus Total War on naasnud Creative Assembly Total War esikmängu ajaloopunkti ning pärast ristisõdasid, barbarite allutamist ja Napoleoni võidukäiku ja allakukku pistavad ajalooareenil taas rindu jaapani sõdurid 16. sajandi sõjaväljadel. Valida on 9 daimyo vahel, kellest üks viib Jaapani ühtse valitsemise alla.

Creative Assembly viimaseid näputöid on küll peetud tõsisemate mängurite poolt rohmakaks , mida iseloomustab halva tehisintelligentsi lokkamine igas aspektis, kuid tuleb tõdeda, et sääraseid mänge sellise eelarve ja ambitsiooniga luuakse vähe. Mina jään igastahes ootama ja kui isegi tõotatud mäng kujuneb natuke nõrgemaks, on alati visad fännid, kes ka tehisintelligentsi modifitseerida jaksavad.

 

Okamiden

Platform: Nintendo DS

Žanr: zelda ilma zeldata

Nokitseb: Capcom

Levitab: Capcom

JP 30/09/2010

US 15/03/2011

EUR 18/03/2011

Trailer

Jaapani müütiline maailm on kompaktsem kui eales varem! Pahade olluste vastu võitlemiseks on Amaterasu asemel hoopis tema väike laps Chibirasu ning vana võitluspartneri Issuni asemel on Chibirasu seikluskaaslaseks hoopis Susano laps Kuni. Kuigi DS’st pole tehnilisest aspektist PS2 graafikale vastast, on Nintendo DS stylus ideaalne ka Okami silmapaistvama elemendi „taevalik pintsel“ realiseerimiseks. Nimelt nagu originaalmänguski saab pintslitõmmetega vaenlastele haiget teha ja loodus kenamaks ja kirevamaks taastada. 🙂

 

h1

VIDEOMÄNGUMUUSIKA 2009

jaanuar 4, 2010

Täpselt aasta tagasi ilmus siinsamas sissekanne “TOP 8 VGM – 2008“, mis oli minu isiklik edetabel 2008. aasta videomängumuusika albumitest. See aasta jätkan sama traditsiooni, kuid nüüd on hoopis TOP 11 (alguses oli 10, aga valearvestuse tõttu kukkus 11 välja).

TOP 11 ALBUMIT

11. Star Ocean The Last Hope Original Soundtrack

Star Ocean The Last Hope Original Soundtrack pidavat olema Sakuraba autopiloodil, kuid kuna ise olen eelmiste Star Ocean töödega vähe kokku puutunud, siis mulle meeldis. Jah, 3 plaati Sakuraba puhul tähendab seda, et suurem osa jookseb mööda külgi maha esimesel kuulamisel ning küllaltki suur osa sulandub ühte, kuid samas on ka mitmeid väljapaistvaid progressiivroki lugusid. Mõnus segu rõhuvast ja pompöössest koorirohkest koraalist, optimistlikust orkestrimuusikast ja agressiivsest, vahel mänglevast progressiivsest rokist.

Like The Wind –  kitarr on nagu tuul tõesti
I Do, Therefore I Am
The Incarnation of Devil (Next-gen Remix) – ehe näide Sakuraba prog-rokist
Silk Road in the Sky I
For Achieve (Brass Remix)

10. Let’s TAP SOUNDTRACK

Let’s Tap oli üllataja. Supersweepi (Shinji Hosoe, Ayako Saso) osalusest kuuldes olin valmis kehvavõitu albumiks, kuid täiesti tundmatute külalisartistide Shoes ja yami lõbusad elektroonilised originaallood ja arranžeeringud suutsid mu eelarvamused purustada. Imelik, et süütud ja värvikad lood on palju meeldejäävamad ja huvitavamad kui Cave (Dodonpachi, Ketsui, Deathsmiles) toodang terve aasta peale kokku (arvestades, et Cave lasi 2009. välja vist neli-viis albumit, mis sisaldasid erinevate VGM artistide arranžeeringuid). Peale selle veel Basiscape juuniorkomponeerija Azusa Chiba, kes oli kuni selle albumi avastamiseni täiesti tundmatu, kuid kelle lugu “Milky Way Rendezvous” tegi temast paugupealt mu ühe lemmikartisti.

Milky Way Rendezvous
Kung Fu Disco
TAP de Papapaya

9. Ryu ga Gotoku 3 Original Soundtrack

Ryu ga Gotoku 3 jätkab seeria (läänes tuntud ka nime all Yakuza) traditsiooni – vinge moderne rokkmuusika, mille kuulamisel lihtsalt tahaks nagu sarja peategelane, yakuzast Kazuma Kiryu, minna tänavale ja kõigile brutaalsel kombel virutada. Ryu ga Gotoku süstib seeriasse emotsionaalsust, nii jätkub kõvade kitarririffide juurde ka pehmemaid soolosid, mida näiteks eelnevates albumites kohtas väga vähe. Albumi veaks pean nõrku arranžeeringuid varasematest mängudest ja külalisartistide suhteliselt nõrka osalust võrreldes peakomponeerija Hidenori Shojiga. Rock on!

Fly
Pure Malice
Crush & Strike
Lyricism without tears

8. Demon’s Souls Soundtrack CD

Shunsuke Kida otsus luua mängule Demon’s Souls midagi väga minimalistlikku ning kummitavat oli tark tegu, kui võtta arvesse konteksti (asjata ei peeta Demon’s Soulsi omamoodi survival horroriks!). Antud juhul ei saa rääkida orkestrist, sest heal juhul mängivad ühel ajal kaks-kolm pilli, kuid kui mängivad, siis nii kõvasti kui saab! See loob imeliku ja esmapilgul ka kentsaka muusikalise pildi, eriti kui pillidega ühineb koor, mille koosseisu kuulub vist üks-kaks inimest, kuid manab erilise õhustiku.

Demon’s Souls
Tower Knight
Fool’s Idol
One Who Craves Souls

7. 7th Dragon Original Soundtrack

Seitsmendast draakonist kirjutasin paar kuud tagasi ka siin blogis. Arvamus pole suures osas muutunud ning jään samade seisukohtade juurde: mõnus kombinatsioon kammermuusikast, millele on siin-seal etnilist vürtsi lisatud, ning kaks viimast CD’d, kus helitaust on tõmmanud selga chiptune-kuue.

Battlefield – Swords Bursting

Battlefield – Howl, Veteran Soldier

Dungeon – Jungle Navigation

6. 11eyes Original Sound Track & Arrange Sound Track

Shoichiro Sakamoto muusika 11eyes’ile, mis on erootiline visuaalromaan PC’le ja Xbox360’le ning millest on kootud anime ka, jääb visuaalromaanide raamistikku, kuid see pole üldsegi halb, sest Sakamoto on pigistanud sellest maksimumi. Sünt, sünt ja veelkord sünt – siin on sündised poplood, sündised rokkimised, kuid ka klaverisoolosid ning orelimängu. Vau!

Reduced Occult Moon
Look, My Sword [Heart] Is As Yet Unbroken
Wild Dance of Thousand Blades

5. Planetary Pieces: Sonic World Adventure Original Soundtrack

Sonicu muusikat on sel kümnendil iseloomustanud küll enamjaolt rokk ning Crush 40 vokaallood, kuid Sonic World Adventure, nagu nimigi ütleb, toob sarja maailmamuusikat. Mängus reisib kärme siil mööda maailma ning külastab eksootilisi paiku, mis on analoogsed meie Maa paikadega nagu Hiina, Aafrika, Kreeka jne. Nii sisaldab Sonic World Adventure erinevate kultuuride jälgi, sest esindatud on erinevad instrumendid ning lugude ülesehitused: nii tunneb Musta mandri hõngu kohe ära, kui sisenevad ägedad löökpillid, või Aasia bambusflöödiga. Lisaks sellele on ohtralt džässi, sest iga maailma esindab kaks lugu: öö ja päeva versioon, öö on tavaliselt rahulikum ja džässilik. Küllaga jagub ka elektroonilist ja traditsioonilisemat orkestrimuusikat. Suurepärane!

Windmill Isle – Day
Cool Edge – Day
Chunnan – Day
Arid Sands – Day
Eggmanland – Day
Super Sonic vs. Perfect Dark Gaia

4. Persona Original Soundtrack CD

Persona Original Soundrack CD on keeruline. Kuna see on helitaust mängule Persona PSP, mis on uuendatud port/uusversioon 1996. aasta PS1 mängust, siis üritab see saavutada tasakaalu uue ja vana vahel. See-eest on 1996. Persona muusika kahtlemata üks mu lemmikalbumeid üldse. Kuigi Persona PSP muusika ei jõua ligilähedalegi ning on Shoji Meguro nõrgematest töödest, on uus materjal küllaltki meeldiv. Arranžeeringud vanematest lugudest on tihti pisut mööda, kuid eks ma vigisen rohkem seetõttu, et mängusiseselt on uus helitaust nõrk, ent eraldiseisvalt on päris mõnus kuulamine. See on ju Shoji Meguro!!

Dream of Butterfly
School Days
Let butterflies spread until the dawn
Sebec
Ice Castle

3. Street Fighter IV Original Soundtrack

Street Fighter on mind külmaks jätnud. Pole mängud suurt muljet avaldanud ega ka muusika, mida küll peetakse klassikaks, kuid mille maagia minuni pole jõudnud. Street Fighter IV muusika, kus Hideyuki Fukasawa näitab oma osavust elektroonilise muusika komponeerimisel, muutis mu meelt. Vanade fännide nurinaks oligi just elektrooniline stiil, mis muudab albumi liiga homogeenseks. Ehk oodati rokki, kuid ma küll ei mõista, sest see album on väga rokkiv, lihtsalt ilma elektrilise kitarrita (ühes-kahes loos on ka seda). Esimene CD sisaldab Fukasawa originaallugusid, mis on kõik etnilise värvinguga, teine CD tema versioone originaalhelitausta tegelaste paladest. Minu süda tüürib esimese poole, kuid mõlemad on väga head.
Overpass Stage -Tokyo-
Morning Mist Bay Stage -Vietnam-
Deserted Temple Stage -Japan-
Theme of Ken -SFIV Arrange-
Theme of Guile -SFIV Arrange-
Theme of C. Viper
Shop PV BGM

2. Shin Megami Tensei STRANGE JOURNEY Original Soundtrack

STRANGE JOURNEY on saanud kriitikalaviini osaliseks, sest Meguro on tuntud eelkõige oma roki (elektrooniline rokk, džässrokk, poprokk) poolest, kuid siin toimub 180-kraadine pööre ja Meguro läheb üle süngele ja vaenulikule koraalmuusikale. Halastamatu, kuid totalitaarsest režiimist põgeneb siin-seal see emotsionaalne, südantlõhestav klaveri-viiuli armastajapaar. Vaatamata stilistilisele muutusele on STRANGE JOURNEY üdini Meguro.

A Scorched Nation
Prayer
The Fear of God
Take the Shield, Raise the Spear
Scepter of Justice – üks aasta parimaid lugusid

1. Persona 3 Portable Original Soundtrack

10 lugu. Meguro autopiloodil. See on täielik popmuusika, kuid söögu mind susi, kui see pole oma lihtsuses kõige magusam ja armsam asi, mida ma see aasta kuulanud olen. See on ilus, omamoodi visiit Persona 3 juurde, mäng, mis on jätnud mulle väga sügava jälje. Samuti on ses midagi väga intiimset ja südamelähedast.

Siinkohal minu pikem inglisekeelne arvustus albumist Square Enix Music Online’s.

The original Persona 3 Original Soundtrack got a lot of flak from hardcore Persona fans because the introduction of Shoji Meguro as the sole composer and the stylistic change of the series meant a new direction. While the music fared better in-game than it did on the album, it was still an impressive work and launched Meguro to stardom. In 2009, the game was adapted for the PSP and featured the option of playing as a female protagonist. Shoji Meguro composed some new instrumental and vocal music to accompany he new scenario. How does the fourth album for Persona 3 fare?

The album opens with “Soul Phrase”, which is the counterpart of “Burn My Dread” in Persona 3 Portable. “Soul Phrase” sets a much more angsty atmosphere than the opening song of the original title, and it features soft male vocals instead of the powerful female voice of Yumi Kawamura. The percussion and guitar work is more in line with the battle themes from King Abaddon, but the feminine vocals of Shusei Kita add a distinctive Persona-esque flair.

“A Way of Life” plays when you walk around the school building. The song is the first on the album to feature vocals by Mayumi Fujita, and offers a nice change from Kawamura. The laid-back vocals and RnB beats lead the whole song, but there are short and jazzy guitar improvisations to be found. That said, “Time” is the shining star here, and easily Meguro’s best offering this year. The piano and drums work in combination, till the angelic vocals take over from the piano and continue the mellow tone established in the beginning. This doesn’t last for long, as soon a faster beat kicks in and the sad voice gets injected with a dose of optimism. It doesn’t break any new ground per se — it’s simply a refinement of the soundscape of the original Persona 3 — but that’s superb in my book.

“Wiping All Out” takes the place of “Mass Destruction” on this album, and it’s definitely much more pleasant. The rapping isn’t on the forefront anymore, as the pulsating male rhymes are supported by sexy female vocals, and when the chorus arrives, the cool vocals of Fujita dominate the track. The good balance between both artists is the reason why it makes a bigger impression than “Mass Destruction”. “Sun” is a lot like “Changing Seasons”, as they both employ sort of disco style of the past. The nonsensical looping of a woman and a man spurting random lines like it’s party time feels funny at first, but the high brass and sweet synth solo make it both fun and sweet.
Moving on to the instrumental tracks, “After School” is rather short but sweet rendition of “Soul Phrase” in poppy brass, reminiscent of “Joy” and “Afternoon Break” of Persona 3. Warm Feeling” meanwhile is a minimalistic piano arrangement of “Time”. Thanks to the focus on the piano it manages to pluck the strings of listener’s heart. Another instrumental rendition, “Danger Zone” is “Soul Phrase” without the vocals. That’s not to say it’s just the original song with the vocals missing, though. The suspenseful strings and more elaboration on the guitar front can perfectly lead the track itself.

In the end of the album there are two extra tracks. The longer version of “Soul Phrase” doesn’t really add anything new to the mix except for guitar improvisations after the male chorus. Finally, “A Way of Life -Deep inside my mind Remix-” is definitely an improvement over the original. It gives Meguro time to jam, and that’s why the climax is much more emotional.
Summary

You can feel that Meguro is much more comfortable in the Persona 3 Portable groove than he was with Persona’s PSP remake, where pressure to keep both old and new resulted in a confusing, but enjoyable soundscape. Yes, the Persona 3 Portable soundtrack is really short with just 10 tracks and a 5 minute playtime. In addition, the fact that there are a few reprises and two longer version make it look lazy. However, actually it’s extraordinarily sweet and enjoyable nostalgic trip back to Persona 3 nonetheless. Yes, nostalgic is the perfect word, as it somehow evokes the feeling of revisiting the past that is Persona 3 again in a slightly modified and feminised environment. And if that’s what Meguro intended, then he has succeeded.

Soul Phrase
After School
Time – aasta parim lugu ja albumi hing
Sun
Danger Zone

Teised albumid, mis küll ei jõudnud esiüheteistkümnendikku, kuid on siiski päris head:

Tales of Knighthood: Sonic and the Black Knight Original Soundtrax

Ida ja lääne koostööna esindab see mitmeid stiile, kuid oleksin oodanud värskemaid lahendusi (mis ma valetan, tegelikult oleksin tahtnud näha rohkem roki ja viiuli armatsemist). Vokaallugusid siin õnneks nii palju ei ole, nagu kaasalbumis “Face to Faith”, kuid see stiil on kuidagi külge imbunud ka originaalalbumile ning see on, ausalt öeldes, juustune. Mõnus, kuid ei midagi erilist.

Misty Lake – oleks vaid terve album selline…

Deep Woods

Genso Suikoden Tierkreis Original Soundtrack

Miki Higashino lahkumine videomängumaailmast on kahju, sest Suikoden I ja Suikoden II maagiline muusika on just tema muusikalisest sulest tulnud. Samuti on Suikoden I ja Suikoden II videomängumuusikas etnomuusika versapostiks. Tierkreis’i muusika kallal nokitses mitu komponeerijat ja kuigi tulemus on meeldiv, ei jõua see ligilähedalegi Higashino loomingule, kuid muidugi ülivõrdes parem kui Suikoden III kesine valik. Albumi veaks loen peamotiifi liigset kordamist ning väljapaistvate lugude vähesust, kuid sellegi poolest on saadud hakkama kahtlemata tehnoloogiliselt ja mitmekesisuselt parima Nintendo DS-i helitaustaga.

The Plain and the Sky
Tierkreis
Janamu Sorcery Empire

Silent Hill Shattered Memories

2008. aasta Homecoming oli suur pettumus ning pärast seda olen Yamaokast millegi tõttu kaugenenud. Shattered Memoriesi muusika ei liigutanud mind nii, nagu Silent Hill 2, või hirmutanud, nagu Silent Hill 1, kuid see-eest on see üpris unikaalne üllitis, sest purustab teatud normid, mida olen Yamaokaga seostanud. Lisaks sellele on sel vaimustavalt hea versioon Elvise poolt hitiks lauldud “Always on My Mind’st”. Jubedalt hea.

Always on My Mind
Ice
Hell Frozen Rain

Tekken 6 Soundtrack

Seda ma pole korralikult kuulanud ja seega lõplikku hinnangut on raske sõnastada. Ei näe küll, et sel oleks suurt šanssi mu TOPi hiilida, kuid siin on, mida kuulata. Kahjuks sisaldab teine CD Basiscape komponeerijate tööd, kes on rohkem omas mullis ning nii tekib ebakõla esimese ja teise plaadi vahel.

Ethno evening
G -Blast ver-

PARIMAD KOMPONEERIJAD

Shoji Meguro – Shoji Meguro tippvormis, mis muud ikka öelda on. Nojah, Persona PSP muusika oli nõrgem kui tavaliselt, kuid ikkagi vallutasid kõik kolm mu selle aasta edetabeli. Hetkel ainuke komponeerija, kelle töö peale jooksen lausa tormi. Tundub, et 2010. aasta võib kujuneda vaiksemaks, kuid loodan, et ilmub vähemalt üks väike albumgi!

Azusa Chiba – Ilus tüdruk, ilus muusika. 🙂 Tõsiselt, tema vähesed loomingulised viljad sel aastal olid piisavalt head, et mu lemmikute nimekirja sattuda. Kahjuks pole veel kuulnud tema tööd Oboru Muramasal. Loodan, et tulevikus näeb rohkem tema isikupärast muusikat, sest BASISCAPE aka kollektiivne vaimusurm summutab ta loomingulisust.

Milky Way Rendezvouz
Dividing Road of Fate
Who Decided About “Dying Peacefully”?

Go Shiina – Tema virtuoossust kuulsin see aasta vaid neljal lool (kaks neist albumilt Tekken 6, kaks Tales of VS.), kuid sellest piisas, et ta üheks parimaks aasta artistiks tituleerida. Ootan huviga ta sooloprojekti PSP mängul God Eater.

THEME OF BATTLE -ARRANGE-
SEEKING VICTORY -ARRANGE-
G -Blast ver.-
Arisa

AASTA HALVIMAD

Maitsetuse meistriteosed või muidu okserefleksi esilekutsuvad:

1. Quantum of Solace Original Score From The Video Game
2. Shin Sangoku Musou Multi Raid Original Soundtrack
3. inFamous: Original Soundtrack from the Video Game

Lendava taldrikuna saab kasutada ka: Megami Ibunroku Devil Survivor Original Remix Sound Track, Order of War Original Video Game Soundtrack, Gradius House Remix

KOKKUVÕTE

2009. näol oli tegemist VGM’i suhtes üllatavalt hea aasta. Rohkem ilmavalgust albumi kujul nägi lääne mängude muusika, mis küll minu edetabelisse ei küündinud, kuid leidus mitmeid üsna nauditavaid albumeid (Assassin’s Creed II, Far Cry 2). See-eest jätkub läänerindel trend emuleerida Zimmeri muusikat ning luua filmilikke helitaustu. Jaapani VGM oli jätkuvalt suurepärane, kuigi keskpärasusest ja kõrvu kriipivast muusikast ei pese end tõusva päikese maa esindajadki täielikult puhtaks.

Järgmisel aastal on oodata mitmete lääne kassahittide muusikat (God of War III, Starcraft 2, Command & Conquer), kuid ehk kõige populaarsemaks osutub Final Fantasy XIII. Minu ootused piirduvad ükskõik millega Meguro võib lagedale tulla ning Resident Evil Darkside Chronicles’iga.

Time. Old dry winds go by. Lone air comes quietly.
Time. Old dry winds go by.
Uncertain space you need to fill in.

Every time goodbye to yesterday. Greeted by today.
Smiling at tomorrow. No one really belongs.
Each time we hope to stay around. I know how you feel.
Beyond your words.

– Persona  3 Portable OST, “Time”

h1

2008 Dorama

aprill 5, 2009

Teine dorama-aasta jõudis tegelikult otsakorrale juba jaanuaris, kui algas 2009. aasta talvehooaeg, kuid mina, ajapuudusest tingituna, jõudsin alles nüüd taas rajale, lõpetades 2008. aasta sügishooaja. Mõtlesin, et miks mitte heita tagasivaade eelnevale aastale ja kommenteerida vaadatud või piilutud doramasi, valida välja aasta parimad. Ka sellest, kuidas doramadel reitingutega vedas ja mis auhindu nad igahooajaliselt toimuval auhindade jagamisel said.

talv20082

Bara no nai HanayaDramawiki

Aasta algas võimsa avapauguga, sest Bara no nai Hanaya oli igati suurepärane elamus. Doramal oli väga nostalgiline atmosfäär, rohkem vanakooli stiilis, meenutades nii paljude arvates doramade kuldaega 90ndaid. Vaatajanumbrid olid kõrged ning draama korjas 56. Jaapani televisiooni auhinnagalalt parima kõrvalnäitleja, parima stsenaariumi, parima tunnuslaulu ja eriauhinna.

Hachimitsu to Clover/Honey & Clover Dramawiki

Animesõbrad ehk teavad samanimelist animet, mille adaptsioon on käesolev dorama. Reitingute osas põrus Honey & Clover kohutavalt, kuigi kaasa tegid mitmed populaarsed näitlejad. Vingusid ka sellesamuse anime fännid, kes ei olnud rahul mõningate muutustega loo kulgemises. Isiklik arvamus? Vaadatav. Paar suurepärast stseeni, Ikuta Toma hea näitlejatöö, kuid vastukaaluks on raske öelda, et lugu kuigi kaasakiskuv on. Lõpp on segane.

Ashita no kita YoshioDramawiki,  minu sissekanne

Sellest tegin pikemalt juttu ning arvamus pole muutunud. Dorama reitingud olid häbiväärselt madalad, kuid vähemalt sai Matsuda Ryuhei oma näitlejatöö eest 56. Jaapani televisiooni auhindade jagamisel parima kõrvalnäitlejana autasustatud.

Seega, 2008. talv oli päris hea. Ei anna võrrelda küll vapustava 2007. kevadega, kuid kõvasti parem kui seda oli 2007. sügis oma imala valikuga.

kevad20081

CHANGE –  Dramawiki

Selle poliitikadraama lõpunivaatamiseks mul jaksu ei olnud. Kas ta nüüd just halb on, lihtsalt ei paelunud ja otsustasin oma vaba aega mõne muu doramaga sisustada. Vaatajanumbrid olid igastahes suured ning 57. Jaapani televisiooni auhindade jagamisel sai peategelast mängiv Kimura Takuya parima näitleja auhinna.

HokabenDramawiki

Poolelijätmise sündroom kordub, sest jäi lõpetamata ka see dorama . Kahju ei ole, esimest kolme episoodi vaadates jõudis kohale, kui episoodiline süzhee ülesehitus on.
Populaarne ei olnud, reitingud olid hädised.

LAST FRIENDSDramawiki

Ühiskondlikke probleeme nagu koduvägivald, homoseksuaalsus ja ahistamine leidsid küll antud doramas kajastamist, kuid mulle suurt muljet ei jätnud. Nagasawa Masami tegi kohutava töö oma tegelasse sisseelamises, lõpp suples juustus ja kõik tundus lihtsalt võlts. Siiski, Nishikido Ryo oli džentelmenist sadisti/masohhisti mängides päris veenev, seda pean tõdema. Reitingud olid jällegi kõrged, kuid CHANGE tasemele ei küündinud. Auhindu sai palju, kohe nii palju, et peale Last Friends’i autasustati vaid kahte doramat.

Niru kevad. Gokusen 3 oli küll, kuid ma pole varasemaid hooaegu vaadanud.

suvi20081

Monster ParentDramawiki

Vaatasin ainult esimese episoodi lõpuni, jättis säästudorama mulje. Tegelased olid toredad, kuid sisu oli suhteliselt nõrk. Vaatajanumbrid olid keskmised.

Code BlueDramawiki, minu sissekanne

Tegin enne pikemalt juttu. Arvamus on sama: keskpärane. Sai auhinna parima lavastaja kategoorias.

MaouDramawiki

Maou on adapteeritud Korea draamaseriaalist Mawang. Kahjuks pole tutvust Korea versiooniga teinud, kuigi olen lugenud, et korealaste sünge krimilugu on põhjalikum. Maou kuulub kindlasti aasta paremikku. Keeruline süžee, eepiline ja raju helitaust ning emotsionaalne lõpp. Ohno Satoshi muutus küll mõneks episoodiks üksluiseks oma nõmeda pilguga, kuid muutus loo arengus viis selleni, et Ohnol leidus võimalus särada oma näitlejavõimetega. Ikuta Toma etteaste oli hingestatud ja nagu alati meeldiv vaadata, kuid tegelase mentaalsed kokkuvarisemised mõjusid üle pingutatuna. Reitingud olid keskmised, kuid sarjal pidevat olema väike kultus nagu korea draamal.

Maou’st oli mulle küllalt ja seetõttu ei leia virisemiseks põjust. Tavaline hooaeg.

sugis2008

Innocent LoveDramawiki

Vaatasin esimese episoodi 20 minutit. Sellest piisas, et jõuda järeldusele: see draama on kohutav. Halb näitlemine ja kuiv sisu (lugesin ühte arvustust, kus anti süžeest kokkuvõte) ei ole minu arusaama kohaselt komponendid, mis dorama talutavaks teevad. Ptui!

Kaze no GardenDramawiki

Pilootosa ei olnud paljutõotav ja kahjuks ei ela ma idüllilist elu, kus saan aeglaselt arenevaid doramasi alati kõigele vaatamata jälgida. Muidu polnud väga vigagi. Oluliseks võib pidada seda, et dorama on Ogata Keni luigelauluks. Vaatamata oma surmale sai vana näitleja auhindade jagamisel kaks auhinda.

Ryuusei no KizunaDramawiki, minu sissekanne

Super. Väga hea. Pole sõnu. Dorama, mis on auhindade jagamisel saadud võidud kindlasti ära teeninud.

Bloody MondayDramawiki

Oh jumal, Jaapani püüd jäljendada USA terrorismiga tegelevaid märuliseriaale nagu 24 esimest episoodi vaadates väga paljutõotav ei olnud. Aga soovitan vaadata igaühel, kes tahab midagi tõsiselt halenaljakat näha. Puha koomiks ja seda mitte heas mõttes.

Kokkuvõte 2008. sügisest: Ryuusei no Kizuna FTW!

2008paremik

Parim näitleja: Ninomiya Kazunari

Parima näitleja väljanoppimine oli tõeliselt raske, sest häid etteasteid oli palju. Ikuta Toma mõjus sümpaatsena Honey & Clover’is kui ka Maou’s, eriti viimases. Ashita no Kita no Yoshios lõid kaasa vähemalt kaks tõelist näitlejat, kes ei kuulu iidolite hulka. Bara no nai Hanaya peategelast mängiv Katori Shingo, üks Jaapani populaarseima ja vanima poistebändi SMAP liige, oli samuti võrratu. Lõppude lõpuks aga võidutseb Ninomiya Kazunari, kes lihtsalt elab oma rolli suurepäraselt sisse. Mulle piisab ühest stseenis Ryuusei no Kizuna’s, et kuulutada ta parimaks 2008 dorama näitlejaks .

Parim näitlejanna: Yagi Yuki

Huvitav, et kui meesnäitlejate vahel oli raske otsustada, siis 2008. aasta oli naisnäitlejate vallas lootusetu. LAST FRIENDSist jäi nagu pind silma Nagasawa Masami, kelle seebiooperlikult labast näitlejatööd on raske unustada. Maous süütut neiut mängiv Kobayashi Ryokost ei hakka rääkimagi, tema ekraanile ilmumisega pidin enda heaolu pärast muretsedes silmad kinni pigistama. Toda Erikat nägin sel aastal doramades tihti, mängis ta ju Code Blue’s ja Ryuusei no Kizunas ja kuigi mul suurt midagi tema vastu ei ole, arvan, et arenguruumi on. Bara no nai Hanaya Takeuchi Yuko tegelane laskus ka viimastel episoodidel madalamale, kuid kindlasti üks tugevamaid etteasteid 2008. aastal.

Yagi Yuki oli võrratult nunnu ja rõõmsameelne ning vaatamata sellele, et tema roll suhteliselt lihtsakoeline oli, suutis too tirts mind liigutada.

Parim stsenaarium/sisu: Maou

Maou on minu arvates selle auhinna vääriline. Ryuusei no Kizuna suurimaks plussiks oli hea näitlejatevalik, sest nagu mainisin, ei olnud ma rahul mõrvamüsteeriumi lõpplahendusega. Maou oli vigadest hoolimata alati huvitav ning loos jätkus kuni viimase episoodini värskust, mis pani finaalepisoodini mõistatama.

Parim lavastaja: Kaneko Fuminori & Ishii Yasuharu

Pole küll Kaneko Fuminori repertuaariga tuttav, kuid Ishii Yasuharu tööportfelli kuuluvad üllitised nagu Hana Yori Dango ja Byakou Yakou. Jah, Hana Yori Dango, parim seriaal üldse (okei, Farscape kõrval). Lisaks sellele aitas Ryuusei no Kizunas huumori minuni tuua just täpne ja osav lavastajatöö, mis säras tänu osavalt lavastatud stseenidele. Suurepärane!

Parim helitaust: Maou

Popelementidega elektroonika ja dramaatilise orkestrimuusika ühendamisel tekkinud helitausta loomisel juhtub harva, et mulle muusika ei meeldi. Maou muusikaline pool suudab pakkuda nii tooremat tehnot kui elegantset viiulimängu, seda tihti käsikäes. Samuti moodustavad kompositsioonid tugeva ühise meeleoluga terviku. Üle pika aja jälle midagi värskendavat, mitte järjekordsed niiöelda pastakast imetud kuivad klaveripalad, mida oskab iga suvaline titt komponeerida.

Parim ava- või lõpulugu: truth – Arashi

Arashi lood on küll tavaliselt rõõmsameelsemad ja optimistlikumad ning seetõttu on truth oma süngema tooniga üllatav. Kavatsen bändist varsti rohkem juttu teha, sest tegu on mu ühe lemmikbändiga, kui asi puudutab J-popi, aga truth on tõsiselt hea. Pole küll mu isiklik lemmik Arashi diskograafiast, kuid oluliselt parem kui Beautiful Days, mis on Ryuusei no Kizuna avalauluks.

—————————————————————————————————————

Raske otsustada, kas 2008 oli ikkagi halvem aasta. 2007 aasta esimene oli võrratu, aga sügis kohutav. 2008. aastal ei olnud ühtegi tõeliselt tugevat hooaega, kuid teatud tasakaal oli olemas. Eks näis, mida 2009 endaga toob.

h1

TOP 8 VGM – 2008

jaanuar 4, 2009

Koostasin ühe foorumi jaoks oma TOP 8 2008 videomängude taustamuusika albumi nimekirja ning mõtlesin, et miks mitte sellest ka oma ajaveebis kirjutada. Kui foorumisse kirjutasin ainult kuiva listi lühikese üldise kommentaariga, siis nüüd üritan igale albumile lisada paarilauselise kommentaari ja YouTube lingid paarile heale loole. Tasub veel mainida, et ma pole ühtegi mängu mänginud, ainult OST’i kuulanud, kuid üks erand on.

8. Soma Bringer Original Soundtrack

soma-bringer-cover

Albumiga tutvusin tegelikult umbes samal ajal, mil mängisin Xenogearsi, ning sellest tulenevalt üllatas mind Soma Bringer väga. Xenogearsi pean ma hetkel halvimaks RPG taustamuusikaks Disgaea 3 kõrval ning Soma Bringer on väga sarnane Mitsuda Xenogearsi OST’iga, kuid tundub, et mitme aastaga on suutnud Mitsuda ennast täiendada. Kahjuks on albumil paar sentimentaalset lugu, mis on jätkuvalt Mitsuda Achilleuse kand.

Threatening Yell
Amaty, The Ancient City

7. Infinite Undiscovery Original Soundtrack

infinite-undiscovery-cover1
Motoi Sakuraba on küll üks “tegijatest” VGM maailmas, kuid tema tööga ma eriti tuttav ei olnud (va üks Tales of… album, mis niru oli), enne kui Infinite Undiscovery’ga tutvusin. Õnneks pole peale ühe laulu kusagil näha Sakuraba progressiivse roki jälgi, mis mulle tema puhul ei meeldi, vähemalt nii palju, kui olen kuulanud. Sarnaselt Eternal Sonata taustamuusikale on Infinite Undiscovery sümfooniline, ning vaatamata vähestele väljapaistvatele lugudele, on album sidus.

Blue Horizon
The Slovenly Serenade

6. Lost Odyssey Original Soundtrack

lost-odyssey-cover

VGM kommuunides on saanud Lost Odyssey taustamuusika positiivselt meelestatud vastukaja, sest paljud peavad seda Uematsu üheks parimaks üllitiseks viimasel ajal. Isiklikult ma tolle väite tõesust ei saa kinnitada, sest Uematsu tööga pole ma veel jõudnud korralikult tutvuda (jah, häbiväärne fakt), kuid Lost Odyssey on mulle meelepärane küll. Natuke vaoshoitum kui ta eelnevad tööd, kuid uematsulik atmosfäär pole kadunud. Mõned asukoha (inglise keeles “dungeon” või “location” tracks) lood on pisut sisutud, kuid suurepärane võitlusmuusika teeb selle tasa. Kaasakiskuv peamotiif (ingl. k. “main theme”) ja rokkiv “One-Winged Angel” sugemetega viimase bossi võitlusmuusika pala on parimad näited.

Neverending Journey
The Gun Barrel of Battle
Howl of the Departed

5. Sengoku Basara X Original Soundtrack

sengoku-basara-x-cover

Elektroonika + rokk + idamaise muusika elemendid = Sengoku Basara X Original Soundtrack. Tegelikult ei ole album vist midagi erilist VGM eksperdile, kuid mulle kui noorele VGM aficionado’le tõesti meeldib. Raske pikemalt kommenteerida. Näiteid ei saa tuua, sest YouTube pole keegi muusikat üles laadinud.

4. Devil Summoner: Raidou Kuzunoha vs. King Abaddon Soundtrack

devil-summoner-king-abaddon

DS: Raidou Kuzunoha vs. King Abaddon on järg eelmisele Raidou Kuzunoha mängule, mille muusikat ma eksponeerisin VGM #1 sissekandes. Albumina on King Abaddon suhteliselt nõrk, kuid Shoji Meguro’lt on isegi keskmine album mulle meelepärasem kui mõne magnum opus. Üheks põhjuseks, miks nii kõrge koha see album mu listis saavutas, on see, et album sisaldab tüüpilist Meguro rokki ja Devil Summoneri seeriale iseloomulikku (vähemalt nendele, mis toimuvad 30ndate Jaapanis) džässmuusikat. Meguro repertuaari kuuluvad Devil Summoneri albumeid peetakse üldiselt tema kõige nõrgemaks, kuid mina näen nendes varjatud potentsiaali. Kahjuks ei anta mängudele ega ka Shoji Meguro’le piisavalt aega, mispärast on Devil Summoneri alamseeria Megateni universumis alahinnatud. King Abaddon on pigem lisand esimesele Raidou Kuzunoha albumile, sest mõned lood eelmiselt albumilt on saanud paar viimistlust (kusjuures mängus kasutatakse isegi pool taustamuusikat eelmisest albumist!!!), kuid mina olen sellega rahul.

The Final Decisive Battle (kahjuks ainuke lugu, mis YouTubes saadaval on)

3. No More Heroes Original Soundtracks

no-more-heroes-cover1

Seksikas, lahe, modernne, meeldejääv – kõik need omadused iseloomustavad NMH OST’i. NMH’l on orgasmiliselt hea peamotiif, mis on üheks albumi läbivaks palaks, sest sellest erinevaid versioone kohtab albumil pea 10 tükki! Unusta fakt, et see võib näidata vaid albumi ebaoriginaalsust, sest see lugu on liiga hea. Suure ja parima osa moodustavad albumil lood, mis mängus kaasnevad bossvõitlustega, ja need on samuti vapustavalt head. Albumi miinusteks on paar liiga veidrat lugu, mis oma eksperimentaalsusega mind ei köida ja muusika paigutus CD’l. Nimelt on album 3-plaadiline, millest poole moodustab 15-sekundilised heliefektid. Mida kuradit? Õppige liigset rasva eemaldama, jumala eest!

Pleather for Breakfast
N.M.H. – peamotiif
We Are Finally Cowboys – jumaldan seda lugu

2. Siren Original Soundtrack

siren-cover

Ma ei tee nalja. Seda kuulasin vist kõige vähem teiste edetabelisse jõudnud OST’ide kõrval, kuid dark ambient on žanr, mida ei saa lihtsalt ilma süvenemiseta kuulata. Kahjuks pole mahti mul seda tihti kuulata, kuid kui tekib võimalus, on see taevalik. Mnjah, dark ambienti on raske kommenteerida. YouTubes on küll paar linki, kuid need on kasutud, kui albumit korralikult või kontekstis ei kuula.

1. Persona 4 Original Soundtrack

persona-cover

Ja mis te minusugusest Shoji Meguro tulihingelisest fännist muud arvasite? Muidugi saab esimese koha Persona 4 OST. Kuigi mulle meeldib Devil Summoneri heliline külg väga, on Persona 4 album palju parem. Albumil on vaid kolm-neli mõttetut lugu (ja need on ka komponeeritud miskise no-name poolt), kuid ülejäänud on magus nagu maasikajäätis. Persona 3 OST mulle meeldis, kuid paljud suhtusid sellesse negatiivselt ja ka mina ei suutnud vigadest täielikult mööda vaadata. P4 on asendanud linlikuma atmosfääriga muusika lõbusama ja popmuusikale sarnasemaga, kuid on säilinud melanhoolne personalik külg. P3 OST’il leidus häid lugusi, kuid päris palju oli ebavajalikku mängusisestele stseenidele (cutscene) tuginevat muusikat, mis sarnaselt filmimuusikale väljaspool konteksti huvitav ei ole. P4 parandab kõik oma eellase vead ja suudab terve album olla värske, värvikas ja kaasakiskuv.

“Ole mees, see on ju labane popmuusika, mida võib MTV’st ka vaadata. Fuck you, noob!”, ütlete teie.

Sellele vastan aga mina ühe foorumipostitusega, mille autoriks on Daniel K.

This is something you hear often about P3’s music (and now P4 as well, it seems). It seems like a lot of people like to put it down for it’s supposed shallowness (I’m not necessarily directing this towards Zane or anyone in this thread, just my experience in general). Personally, I don’t think these soundtracks are “shallow” just because they sound “glossy” and have slick production that on the surface sounds not very unlike what you’d hear on the radio. Just because something has a shiny surface doesn’t mean that its devoid of substance underneath, and there’s a lot more depth to this music than just sounding like “radio-pop”. It actually has a quality that the Persona games themselves have mastered into perfection: to project an image of poppy shallowness while having many, many more layers underneath. The games are about teenagers who, on the surface, seem cool, popular, and content (in short: the people you probably hated in high school if you’re on this forum). But the more the story progresses, the player gets to explore and experience their fears, insecurities, and hang-ups. Persona players will know what I’m talking about. There’s a lot more to the stories than that of course, but my point is that this aspect is carried over brilliantly and very skillfully into the series’ soundtracks: while an uninitiated VGM listener who’s not familiar with the style and mythos of the games can download a mp3 rip of the music and dismiss it as shallow after a few listens, there is a lot more depth there than first meets the ears. The P4 OST is in this regard the exact polar opposite of the many countless “serious” and “mature” orchestral VGM scores played by real symphonies that still just turn out to be uninspired crap in the end: on one end you have a “shallow” soundtrack with many layers under the surface that just grows with each listen, on the other hand there are a lot of “heavy” and “deep” scores that turn out to be the really superficial stuff.

New Days
Signs of Love
Reach out to the Truth -First Battle-
I’ll Face Myself -Battle-
The Almighty

Ja ongi kõik. Esimene aasta VGM fännina oli tore. 🙂 2009 püüan rohkem sõprust sobitada vanemate albumitega ja surfata chiptune lainetel.