[tulihingeline idioodist fänn]
Kaks aastat tagasi lõppenud Hana yori dango Returns!, Jaapani romantiline dorama, sai 2008 suvel filmi kujul järje. Kuigi seriaal läks hingusele küllaltki perfektselt, leiti siiski viis, kuidas Domyouji muljetavaldav abieluettepanek Tsukushile HYD Returns viimases episoodis tähtsusetuks muuta ja viia paar rännakule, kus pannakse nende armastus viimast korda proovile.
Et arvatavasti keegi ei mõistaks mind, kui ma seriaali sisust pisut ei räägiks, tutvustan ma ka seriaali. Hana yori dango jutustab loo Tsukushist, vaene tüdruk, kes vanemate äärmise kokkuhoiurežiimi tõttu pääseb prestiižikasse keskkooli. Selles koolis aga on ka neljaliikmeline multimiljonäridest koosnev poistegrupp, keda kõik see mees jumaldab. F4’le (poistegrupi nimi) meeldib uustulnukaid kiusata ja seetõttu ei lähe kaua, kuni Tsukushist poiste märklaud on saanud. Tsukushi, mis tähendab jaapani keeles ka umbrohtu, ei ole sugugi alandlik ja kui ta hakkab F4’le vastu, süttib armastuseleek ning alguse saab pikk seikluste rada, mis kulmineerub muidugi F4 juhi Domyouji ja Tsukushi suudluse ning armastuseavaldusega. Teekond on pikk ja krobeline, mistõttu alles HYD Returns’is, HYD teise hooaja viimases episoodis jõuab kätte hetk, mida pikisilmi oodatud on.
Nüüd, kus seletanud seeria tagatausta, on aeg asuda filmi juurde. Filmi süžee keerleb kallihinnalise perekonnareliikvia ümber, mille Tsukushi Domyouji emalt kingituseks saab, kuid mis peagi saladusliku maskis mehe poolt röövitakse. Algab juveelijaht, mille käigus käib lõikelaualt läbi ka Domyouji ning Tsukushi omavaheline armastus. “Kas Domyouji on ikka õige mees minu jaoks,” mõtleb Tsukushi, ning enam-vähem vice versa.
Kõik see on suhteliselt tüüpiline viis pikendada lugu, mis tegelikult ideaalse lõpu juba teise hooajaga leidis. Aga ei, fännid tahavad näha oma lemmiktegelasi ekraanil, ning siis ei tule kellegile pähe, et sellega läheb kaotsi imelise momendi tähtsus seriaali lõpus. Ka mind võib sildistada fänniks, sest tõesti, ma ei varja, et HYD on minu jaoks midagi erilist. Ta laskub arhetüüpidesse ning mõjub oma ülepakutuselt juustusena, kuid lõppude lõpuks loeb see, et seriaali vältel valasin pisaraid, nagu tundeline vana naine Mehhiko seebikaid vaadates (minu puhul tähendab pisarate valamine kurgu tõusvat nuttu).
Film tekitab minus ambivalentsust. Oli tore näha vanu häid tegelasi ekraanil, kas või ühe F4 Yakuzast liikme kõmmutamist Hong Kongi kõrvaltänavatel mängutukkidega, kuid HYD Final lihtsalt ei suutnud mind paeluda, nagu tegi seda seriaal, ja ka abielutseremoonia ei mõjunud fantastilisena. Veel rohkem häiris ligadi-logadi algus, mis haigutama ajava Tsukushi ja Domyouji vahelise nääklemisega tuju rikkus. See kõik mõjus labase fanservice’na, millel lihtsalt mõte puudub. Samuti kiidan stsenariste ebaloogilisuste pärast, mis nagu vetikad HYD Final’is vohasid. Kas tõesti oli seriaalis toimuv nii tähtsusetu, kas tõesti puudus neis kõikides armuavaldustes ja koosviibimistel tõetera, et HYD Final’is on näiteks Tsukushil põhjust kahelda oma tunnetes?
Kõik musta südamelt ära rääkinud, on paras aeg juttu teha ka filmi meeldivatest külgedest. Üks kindel osa filmi süžeest mulle tõesti väga meeldis ja kui välja arvata ebaloogilisused, siis oli see enam-vähem midagi, mida ma filmilt ootasin.
Sellega filmi hea osa piirdub. Ei-ei, ärge arvake, et film halb on, lihtsalt ilma sündmustiku avaldamiseta ei saa ma sellel teemal palju kirjutada. Konstruktiivne kriitika HYD Finali juures ei loe, sest mulle kõigele vaatamata film meeldis. Vastukarva on mitmed elemendid ja tegijate poolt tehtud otsused, kuid fännidele mõeldud äranägemisrõõmule tuginev film ei saagi midagi enamat olla. Pettunud olen mingil määral küll, sest seriaal on ikka üle kõige, filmi kohta aga sama öelda ei julge.
6/10
[/tulihingeline idioodist fänn]
Velvet Room 