Täpselt aasta tagasi ilmus siinsamas sissekanne “TOP 8 VGM – 2008“, mis oli minu isiklik edetabel 2008. aasta videomängumuusika albumitest. See aasta jätkan sama traditsiooni, kuid nüüd on hoopis TOP 11 (alguses oli 10, aga valearvestuse tõttu kukkus 11 välja).
TOP 11 ALBUMIT
11. Star Ocean The Last Hope Original Soundtrack
Star Ocean The Last Hope Original Soundtrack pidavat olema Sakuraba autopiloodil, kuid kuna ise olen eelmiste Star Ocean töödega vähe kokku puutunud, siis mulle meeldis. Jah, 3 plaati Sakuraba puhul tähendab seda, et suurem osa jookseb mööda külgi maha esimesel kuulamisel ning küllaltki suur osa sulandub ühte, kuid samas on ka mitmeid väljapaistvaid progressiivroki lugusid. Mõnus segu rõhuvast ja pompöössest koorirohkest koraalist, optimistlikust orkestrimuusikast ja agressiivsest, vahel mänglevast progressiivsest rokist.
Like The Wind – kitarr on nagu tuul tõesti
I Do, Therefore I Am
The Incarnation of Devil (Next-gen Remix) – ehe näide Sakuraba prog-rokist
Silk Road in the Sky I
For Achieve (Brass Remix)
10. Let’s TAP SOUNDTRACK
Let’s Tap oli üllataja. Supersweepi (Shinji Hosoe, Ayako Saso) osalusest kuuldes olin valmis kehvavõitu albumiks, kuid täiesti tundmatute külalisartistide Shoes ja yami lõbusad elektroonilised originaallood ja arranžeeringud suutsid mu eelarvamused purustada. Imelik, et süütud ja värvikad lood on palju meeldejäävamad ja huvitavamad kui Cave (Dodonpachi, Ketsui, Deathsmiles) toodang terve aasta peale kokku (arvestades, et Cave lasi 2009. välja vist neli-viis albumit, mis sisaldasid erinevate VGM artistide arranžeeringuid). Peale selle veel Basiscape juuniorkomponeerija Azusa Chiba, kes oli kuni selle albumi avastamiseni täiesti tundmatu, kuid kelle lugu “Milky Way Rendezvous” tegi temast paugupealt mu ühe lemmikartisti.
Milky Way Rendezvous
Kung Fu Disco
TAP de Papapaya
9. Ryu ga Gotoku 3 Original Soundtrack
Ryu ga Gotoku 3 jätkab seeria (läänes tuntud ka nime all Yakuza) traditsiooni – vinge moderne rokkmuusika, mille kuulamisel lihtsalt tahaks nagu sarja peategelane, yakuzast Kazuma Kiryu, minna tänavale ja kõigile brutaalsel kombel virutada. Ryu ga Gotoku süstib seeriasse emotsionaalsust, nii jätkub kõvade kitarririffide juurde ka pehmemaid soolosid, mida näiteks eelnevates albumites kohtas väga vähe. Albumi veaks pean nõrku arranžeeringuid varasematest mängudest ja külalisartistide suhteliselt nõrka osalust võrreldes peakomponeerija Hidenori Shojiga. Rock on!
Fly
Pure Malice
Crush & Strike
Lyricism without tears
8. Demon’s Souls Soundtrack CD
Shunsuke Kida otsus luua mängule Demon’s Souls midagi väga minimalistlikku ning kummitavat oli tark tegu, kui võtta arvesse konteksti (asjata ei peeta Demon’s Soulsi omamoodi survival horroriks!). Antud juhul ei saa rääkida orkestrist, sest heal juhul mängivad ühel ajal kaks-kolm pilli, kuid kui mängivad, siis nii kõvasti kui saab! See loob imeliku ja esmapilgul ka kentsaka muusikalise pildi, eriti kui pillidega ühineb koor, mille koosseisu kuulub vist üks-kaks inimest, kuid manab erilise õhustiku.
Demon’s Souls
Tower Knight
Fool’s Idol
One Who Craves Souls
7. 7th Dragon Original Soundtrack
Seitsmendast draakonist kirjutasin paar kuud tagasi ka siin blogis. Arvamus pole suures osas muutunud ning jään samade seisukohtade juurde: mõnus kombinatsioon kammermuusikast, millele on siin-seal etnilist vürtsi lisatud, ning kaks viimast CD’d, kus helitaust on tõmmanud selga chiptune-kuue.
Battlefield – Howl, Veteran Soldier
6. 11eyes Original Sound Track & Arrange Sound Track
Shoichiro Sakamoto muusika 11eyes’ile, mis on erootiline visuaalromaan PC’le ja Xbox360’le ning millest on kootud anime ka, jääb visuaalromaanide raamistikku, kuid see pole üldsegi halb, sest Sakamoto on pigistanud sellest maksimumi. Sünt, sünt ja veelkord sünt – siin on sündised poplood, sündised rokkimised, kuid ka klaverisoolosid ning orelimängu. Vau!
Reduced Occult Moon
Look, My Sword [Heart] Is As Yet Unbroken
Wild Dance of Thousand Blades
5. Planetary Pieces: Sonic World Adventure Original Soundtrack
Sonicu muusikat on sel kümnendil iseloomustanud küll enamjaolt rokk ning Crush 40 vokaallood, kuid Sonic World Adventure, nagu nimigi ütleb, toob sarja maailmamuusikat. Mängus reisib kärme siil mööda maailma ning külastab eksootilisi paiku, mis on analoogsed meie Maa paikadega nagu Hiina, Aafrika, Kreeka jne. Nii sisaldab Sonic World Adventure erinevate kultuuride jälgi, sest esindatud on erinevad instrumendid ning lugude ülesehitused: nii tunneb Musta mandri hõngu kohe ära, kui sisenevad ägedad löökpillid, või Aasia bambusflöödiga. Lisaks sellele on ohtralt džässi, sest iga maailma esindab kaks lugu: öö ja päeva versioon, öö on tavaliselt rahulikum ja džässilik. Küllaga jagub ka elektroonilist ja traditsioonilisemat orkestrimuusikat. Suurepärane!
Windmill Isle – Day
Cool Edge – Day
Chunnan – Day
Arid Sands – Day
Eggmanland – Day
Super Sonic vs. Perfect Dark Gaia –
4. Persona Original Soundtrack CD
Persona Original Soundrack CD on keeruline. Kuna see on helitaust mängule Persona PSP, mis on uuendatud port/uusversioon 1996. aasta PS1 mängust, siis üritab see saavutada tasakaalu uue ja vana vahel. See-eest on 1996. Persona muusika kahtlemata üks mu lemmikalbumeid üldse. Kuigi Persona PSP muusika ei jõua ligilähedalegi ning on Shoji Meguro nõrgematest töödest, on uus materjal küllaltki meeldiv. Arranžeeringud vanematest lugudest on tihti pisut mööda, kuid eks ma vigisen rohkem seetõttu, et mängusiseselt on uus helitaust nõrk, ent eraldiseisvalt on päris mõnus kuulamine. See on ju Shoji Meguro!!
Dream of Butterfly
School Days
Let butterflies spread until the dawn
Sebec
Ice Castle
3. Street Fighter IV Original Soundtrack
Street Fighter on mind külmaks jätnud. Pole mängud suurt muljet avaldanud ega ka muusika, mida küll peetakse klassikaks, kuid mille maagia minuni pole jõudnud. Street Fighter IV muusika, kus Hideyuki Fukasawa näitab oma osavust elektroonilise muusika komponeerimisel, muutis mu meelt. Vanade fännide nurinaks oligi just elektrooniline stiil, mis muudab albumi liiga homogeenseks. Ehk oodati rokki, kuid ma küll ei mõista, sest see album on väga rokkiv, lihtsalt ilma elektrilise kitarrita (ühes-kahes loos on ka seda). Esimene CD sisaldab Fukasawa originaallugusid, mis on kõik etnilise värvinguga, teine CD tema versioone originaalhelitausta tegelaste paladest. Minu süda tüürib esimese poole, kuid mõlemad on väga head.
Overpass Stage -Tokyo-
Morning Mist Bay Stage -Vietnam-
Deserted Temple Stage -Japan-
Theme of Ken -SFIV Arrange-
Theme of Guile -SFIV Arrange-
Theme of C. Viper
Shop PV BGM
2. Shin Megami Tensei STRANGE JOURNEY Original Soundtrack
STRANGE JOURNEY on saanud kriitikalaviini osaliseks, sest Meguro on tuntud eelkõige oma roki (elektrooniline rokk, džässrokk, poprokk) poolest, kuid siin toimub 180-kraadine pööre ja Meguro läheb üle süngele ja vaenulikule koraalmuusikale. Halastamatu, kuid totalitaarsest režiimist põgeneb siin-seal see emotsionaalne, südantlõhestav klaveri-viiuli armastajapaar. Vaatamata stilistilisele muutusele on STRANGE JOURNEY üdini Meguro.
A Scorched Nation
Prayer
The Fear of God
Take the Shield, Raise the Spear
Scepter of Justice – üks aasta parimaid lugusid
1. Persona 3 Portable Original Soundtrack
10 lugu. Meguro autopiloodil. See on täielik popmuusika, kuid söögu mind susi, kui see pole oma lihtsuses kõige magusam ja armsam asi, mida ma see aasta kuulanud olen. See on ilus, omamoodi visiit Persona 3 juurde, mäng, mis on jätnud mulle väga sügava jälje. Samuti on ses midagi väga intiimset ja südamelähedast.
Siinkohal minu pikem inglisekeelne arvustus albumist Square Enix Music Online’s.
“The original Persona 3 Original Soundtrack got a lot of flak from hardcore Persona fans because the introduction of Shoji Meguro as the sole composer and the stylistic change of the series meant a new direction. While the music fared better in-game than it did on the album, it was still an impressive work and launched Meguro to stardom. In 2009, the game was adapted for the PSP and featured the option of playing as a female protagonist. Shoji Meguro composed some new instrumental and vocal music to accompany he new scenario. How does the fourth album for Persona 3 fare?
The album opens with “Soul Phrase”, which is the counterpart of “Burn My Dread” in Persona 3 Portable. “Soul Phrase” sets a much more angsty atmosphere than the opening song of the original title, and it features soft male vocals instead of the powerful female voice of Yumi Kawamura. The percussion and guitar work is more in line with the battle themes from King Abaddon, but the feminine vocals of Shusei Kita add a distinctive Persona-esque flair.
“A Way of Life” plays when you walk around the school building. The song is the first on the album to feature vocals by Mayumi Fujita, and offers a nice change from Kawamura. The laid-back vocals and RnB beats lead the whole song, but there are short and jazzy guitar improvisations to be found. That said, “Time” is the shining star here, and easily Meguro’s best offering this year. The piano and drums work in combination, till the angelic vocals take over from the piano and continue the mellow tone established in the beginning. This doesn’t last for long, as soon a faster beat kicks in and the sad voice gets injected with a dose of optimism. It doesn’t break any new ground per se — it’s simply a refinement of the soundscape of the original Persona 3 — but that’s superb in my book.
“Wiping All Out” takes the place of “Mass Destruction” on this album, and it’s definitely much more pleasant. The rapping isn’t on the forefront anymore, as the pulsating male rhymes are supported by sexy female vocals, and when the chorus arrives, the cool vocals of Fujita dominate the track. The good balance between both artists is the reason why it makes a bigger impression than “Mass Destruction”. “Sun” is a lot like “Changing Seasons”, as they both employ sort of disco style of the past. The nonsensical looping of a woman and a man spurting random lines like it’s party time feels funny at first, but the high brass and sweet synth solo make it both fun and sweet.
Moving on to the instrumental tracks, “After School” is rather short but sweet rendition of “Soul Phrase” in poppy brass, reminiscent of “Joy” and “Afternoon Break” of Persona 3. Warm Feeling” meanwhile is a minimalistic piano arrangement of “Time”. Thanks to the focus on the piano it manages to pluck the strings of listener’s heart. Another instrumental rendition, “Danger Zone” is “Soul Phrase” without the vocals. That’s not to say it’s just the original song with the vocals missing, though. The suspenseful strings and more elaboration on the guitar front can perfectly lead the track itself.
In the end of the album there are two extra tracks. The longer version of “Soul Phrase” doesn’t really add anything new to the mix except for guitar improvisations after the male chorus. Finally, “A Way of Life -Deep inside my mind Remix-” is definitely an improvement over the original. It gives Meguro time to jam, and that’s why the climax is much more emotional.
Summary
You can feel that Meguro is much more comfortable in the Persona 3 Portable groove than he was with Persona’s PSP remake, where pressure to keep both old and new resulted in a confusing, but enjoyable soundscape. Yes, the Persona 3 Portable soundtrack is really short with just 10 tracks and a 5 minute playtime. In addition, the fact that there are a few reprises and two longer version make it look lazy. However, actually it’s extraordinarily sweet and enjoyable nostalgic trip back to Persona 3 nonetheless. Yes, nostalgic is the perfect word, as it somehow evokes the feeling of revisiting the past that is Persona 3 again in a slightly modified and feminised environment. And if that’s what Meguro intended, then he has succeeded.”
Soul Phrase
After School
Time – aasta parim lugu ja albumi hing
Sun
Danger Zone
Teised albumid, mis küll ei jõudnud esiüheteistkümnendikku, kuid on siiski päris head:
Tales of Knighthood: Sonic and the Black Knight Original Soundtrax
Ida ja lääne koostööna esindab see mitmeid stiile, kuid oleksin oodanud värskemaid lahendusi (mis ma valetan, tegelikult oleksin tahtnud näha rohkem roki ja viiuli armatsemist). Vokaallugusid siin õnneks nii palju ei ole, nagu kaasalbumis “Face to Faith”, kuid see stiil on kuidagi külge imbunud ka originaalalbumile ning see on, ausalt öeldes, juustune. Mõnus, kuid ei midagi erilist.
Misty Lake – oleks vaid terve album selline…
Genso Suikoden Tierkreis Original Soundtrack
Miki Higashino lahkumine videomängumaailmast on kahju, sest Suikoden I ja Suikoden II maagiline muusika on just tema muusikalisest sulest tulnud. Samuti on Suikoden I ja Suikoden II videomängumuusikas etnomuusika versapostiks. Tierkreis’i muusika kallal nokitses mitu komponeerijat ja kuigi tulemus on meeldiv, ei jõua see ligilähedalegi Higashino loomingule, kuid muidugi ülivõrdes parem kui Suikoden III kesine valik. Albumi veaks loen peamotiifi liigset kordamist ning väljapaistvate lugude vähesust, kuid sellegi poolest on saadud hakkama kahtlemata tehnoloogiliselt ja mitmekesisuselt parima Nintendo DS-i helitaustaga.
The Plain and the Sky
Tierkreis
Janamu Sorcery Empire
Silent Hill Shattered Memories
2008. aasta Homecoming oli suur pettumus ning pärast seda olen Yamaokast millegi tõttu kaugenenud. Shattered Memoriesi muusika ei liigutanud mind nii, nagu Silent Hill 2, või hirmutanud, nagu Silent Hill 1, kuid see-eest on see üpris unikaalne üllitis, sest purustab teatud normid, mida olen Yamaokaga seostanud. Lisaks sellele on sel vaimustavalt hea versioon Elvise poolt hitiks lauldud “Always on My Mind’st”. Jubedalt hea.
Always on My Mind
Ice
Hell Frozen Rain
Tekken 6 Soundtrack
Seda ma pole korralikult kuulanud ja seega lõplikku hinnangut on raske sõnastada. Ei näe küll, et sel oleks suurt šanssi mu TOPi hiilida, kuid siin on, mida kuulata. Kahjuks sisaldab teine CD Basiscape komponeerijate tööd, kes on rohkem omas mullis ning nii tekib ebakõla esimese ja teise plaadi vahel.
PARIMAD KOMPONEERIJAD
Shoji Meguro – Shoji Meguro tippvormis, mis muud ikka öelda on. Nojah, Persona PSP muusika oli nõrgem kui tavaliselt, kuid ikkagi vallutasid kõik kolm mu selle aasta edetabeli. Hetkel ainuke komponeerija, kelle töö peale jooksen lausa tormi. Tundub, et 2010. aasta võib kujuneda vaiksemaks, kuid loodan, et ilmub vähemalt üks väike albumgi!
Azusa Chiba – Ilus tüdruk, ilus muusika. 🙂 Tõsiselt, tema vähesed loomingulised viljad sel aastal olid piisavalt head, et mu lemmikute nimekirja sattuda. Kahjuks pole veel kuulnud tema tööd Oboru Muramasal. Loodan, et tulevikus näeb rohkem tema isikupärast muusikat, sest BASISCAPE aka kollektiivne vaimusurm summutab ta loomingulisust.
Milky Way Rendezvouz
Dividing Road of Fate
Who Decided About “Dying Peacefully”?
Go Shiina – Tema virtuoossust kuulsin see aasta vaid neljal lool (kaks neist albumilt Tekken 6, kaks Tales of VS.), kuid sellest piisas, et ta üheks parimaks aasta artistiks tituleerida. Ootan huviga ta sooloprojekti PSP mängul God Eater.
THEME OF BATTLE -ARRANGE-
SEEKING VICTORY -ARRANGE-
G -Blast ver.-
Arisa
AASTA HALVIMAD
Maitsetuse meistriteosed või muidu okserefleksi esilekutsuvad:
1. Quantum of Solace Original Score From The Video Game
2. Shin Sangoku Musou Multi Raid Original Soundtrack
3. inFamous: Original Soundtrack from the Video Game
Lendava taldrikuna saab kasutada ka: Megami Ibunroku Devil Survivor Original Remix Sound Track, Order of War Original Video Game Soundtrack, Gradius House Remix
KOKKUVÕTE
2009. näol oli tegemist VGM’i suhtes üllatavalt hea aasta. Rohkem ilmavalgust albumi kujul nägi lääne mängude muusika, mis küll minu edetabelisse ei küündinud, kuid leidus mitmeid üsna nauditavaid albumeid (Assassin’s Creed II, Far Cry 2). See-eest jätkub läänerindel trend emuleerida Zimmeri muusikat ning luua filmilikke helitaustu. Jaapani VGM oli jätkuvalt suurepärane, kuigi keskpärasusest ja kõrvu kriipivast muusikast ei pese end tõusva päikese maa esindajadki täielikult puhtaks.
Järgmisel aastal on oodata mitmete lääne kassahittide muusikat (God of War III, Starcraft 2, Command & Conquer), kuid ehk kõige populaarsemaks osutub Final Fantasy XIII. Minu ootused piirduvad ükskõik millega Meguro võib lagedale tulla ning Resident Evil Darkside Chronicles’iga.
Time. Old dry winds go by. Lone air comes quietly.
Time. Old dry winds go by.
Uncertain space you need to fill in.
Every time goodbye to yesterday. Greeted by today.
Smiling at tomorrow. No one really belongs.
Each time we hope to stay around. I know how you feel.
Beyond your words.
– Persona 3 Portable OST, “Time”
Velvet Room 