Archive for the ‘Muusika’ Category

h1

2011, muusika ja mina

jaanuar 1, 2012

Nonii, 2011. aasta on selja taga. Arvatavasti pole mu blogis palju eluvaimu, kuid hingusele pole plaaniski veel saata. Nüüd juba 3 aastat möödunud sellest, kui blogi avasin ja kuigi tempo on tugevasti raugenud, soovin siiski jätkata.

Kuna lugu nõnda, et videomängumaailmaga ja ka filmide-seriaalidega pole ma jõudnud niiväga tegemist teha, siis muusikat on olnud võimalus kuulata küll. Mitte nii ekstensiivselt kui varem, seda eriti videomängu helitaustade valdkonnas, mis tavaliselt vajab põhjalikkuma kuulamist, kuid püüan vähemalt ära tuua 2011. 5 parimat uut albumit ja 5 parimat vana plaati.

5 parimat uut:

Catherine Original Soundtrack

Catherine mängu pole kahjuks mängida jõudnud vastava konsooli puudumise tõttu, kuid teades kui elevil ma olin, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja kuulasin vähemalt helitöö ära, eriti kui autoriks mu lemmikkomponeerija Shoji Meguro.  Kuigi tegu pole Meguro parima teosega, pean seda siiski omaette shedöövriks ning saavutuseks sellegipoolest.  Meguro oli juba varasemalt dzhässiga kergelt flirtinud, peamiselt viimastes Persona mängudes, kuid siin võttis dzässilik atmosfäär peamise suuna. Seda siiski peamiselt rütmiliselt ja tunnetuselt, sest puhkpilliorgiat päris oodata pole, rohkem klaverit ja elektrikitarri. Samuti loob teise osa süngem orkestraalne heli, eriti tuntav loo „Stray Sheep“ lõpus. Maiuspalaks on aga triphopiliku maiguga lood, mis on iseäranis lõõgastavad, nt „Good Morning, New Day“. Ja kõik ülaltoodud esineb ilusa kompotina loos „It’s a Golden Show“, mis on arvatavasti ka parim lugu. Kuna mängust enesest kujunes üllatushitt, siis loodetavasti on tulevikus oodata peale Personade ka Shoji Meguro samalaadset saavutust. Antud hetkel jääb Catherine muusika peamiseks veaks, et lugudes on vähem progressiivsust kui tavaliselt ning potentsiaali on rohkem kui lõppversioonid seda kajastavad.

Stray Sheep

Good Morning, New Day

It’s a Golden Show

Oracle

Oboromuramasa Ongakushuu Hensou no Maku

Originaalalbum, mis on helitaustaks mängule Muramasa: The Demon Blade (nii vähemalt teab mängu lääne publik), ei jätnud mulle tugevat muljet paar aastat tagasi. Kuigi mulle väga meeldib Jaapani traditsiooniline muusika uues kuues, jättis originaalalbum tühja tunde. Paar huvitavat pala, aga üle kolme plaadi paisatud muusika jäi üksluiseks ning igavaks.  Paar kuud tagasi avastasin, et selle albumi põhjal on välja lastud uus kompaktsem kogum lugusid, millele on antud ka värvikam nägu. Nii võtsid originaalmängu muusika autorid Basiscapest parimad lood originaalist ning otsustasid neile komplekssema ja terviklikuma kõla anda. Tulemus? Arvatavasti parim traditsioonilise Jaapani hõnguga modernne album (päris ortodoksseks ei saaks siiski kutsuda, nii meloodiliselt kui instrumentatsioonilt, nt erhu, mis on siiski Hiina päritolu instrument), mis on professionaalne ning üdini kaasakiskuv.

Deep in Mountain and Valley

Mutual Love

Scattering Petals

FACT – Eat Your Words 

FACT on 2010. aasta kevadest saanud üks mu lemmikbände ning kuigi see EP pole nende tugevaim album (arvatavasti nende nõrgim reliis), on see piisavalt hea, et mu aasta lemmikute hulka katapulteeruda! See EP jätkab nende poppunk/post hardcore’likku suunda ja seda jätkuvalt inglisekeelse lüürikaga. Eksplosiivsed refräänid, sujuv vokaal (küllaltki unikaalne) ja tonnideviisi energiat. Häbiväärselt lühikene küll, ainult 15 minutit, kuid nii ei jää ka album korrakski pidama ning tormab tuhinaga esimesest kuni viimase minutini. Jaanuari keskpaigus lubatakse ka juba uut albumit, mida ootan ärevusega. J

The shadow of envy

Error

Better Days

Dir en grey – DUM SPIRO SERO

Dir en grey Jaapani roki sõpradele vaevalt tutvustust vajab. Bänd on juba 1997 aastast oma loominguga shokeerinud ning on tuntud ekstreemsete live’de (tõsi, seda rohkem algusaastetel) ja videode poolest. Kuigi bänd on läbinud uskumatu transformatsiooni (alustades popilikust 90ndate visual kei rokist, flirtides pisut industrial metaliga, siis suundunud hoopis nu-metali valdkonda, ent sealt kiiresti läänelikuma metalcore embuses end leidnud ja siis lõpuks jõudnud progressiivse ning eksperimentaalse helini alustades eelviimase albumi UROBOROS’ega), siis Kyo, vokalisti ja lüürika autori tõotus, et ta ükski laul pole positiivne ega optimistlik, on jäänud endale truuks. Nende selle aasta album, kolm aastat valmimisel, on aga arvatavasti nende kõige raskem ja süngem teos. Samas ei saa ka selle albumiga neid ühessegi zhanri paigutada, sest on nii kübeke musta metalit kui pihutäis death metalit, ent samas on ka palju puhast vokaali, kuid lõppude lõpuks on tulemuseks siiski väga raske muusika. Kuigi sünguselt vannub võib-olla tõesti alla musta metali üllitistele, on erinevalt nende vokalistidest Kyo kahtlemata professionaalne ja väga paindlik. Vähemalt ei tea ma ühtegi vokalisti, kellel nii lai helirepertuaar oleks.  Peale selle on albumi produktsioon ise väga tugev ning pole sellist instrumentide pornot, mis su keskmisel Norra musta metali plaadilt leidub, vastupidi, instrumendid on kõik omal kohal, eriti bass, millel on hästi rammus kõla. Albumilt on aga kahtlemata tegelikult bändi parima väljalaskega.

Hageshisa To, Kono Mune No Naka De Karamitsuita Shakunetsu No Yami

DIFFERENT SENSE

THE BLOSSOMING BEELZEBUB

FEAR FROM THE HATE – Birthday of 12 Questions

FEAR FROM THE HATE on küllaltki uus bänd, mis viimase metalcore ja post-hardcore lainega Jaapanisse jõudnud on. Metalcore ja post-hardcore on muidugi need zhanrid läänes, mis hetkel kõige populaarsemad on raskema muusika valdkonnast. Kuigi mulle lääne pakutud väga meeltmööda ei ole, on Jaapani heli samas zhanris natuke soojema kõlaga olnud. FEAR FROM THE HATE hakkasin jälgima juba siis, kui nad oma esimese EP’ga 2010. alguse poole hakkama said. Nii nagu sarnase nimega Fear, and Loathing in Las Vegas, on FEAR FROM THE HATE’s kõvasti elektroonikat tunda, aga kui Fear, and Loathing in Las Vegas on tugevalt värvilist sünti, siis FEAR FROM THE HATE kaldus külmema industriaalelektroonika poole.

Birthday of 12 Questions, nende esimese albumiga, aga kombitakse veidi pehmemaid helisid, kuid seda väga edukalt. Lood on lihvitumad ning meloodilisemad kui varem, ent siiski on suudetud hoida tasakaalu pehmema ja tooremate helide vahel.  Seda on tunda eriti loos PAINT A TRIP PARTY, mis on singliversioonist üpriski erinev, kus magusad kerge autotunega puhtvokaalid lähevad loo keskel üle vihasteks karjeteks. Kusjuures autotune on minimaalselt võrreldes aasta alguse singliga ning eriti rivaalbändi Fear, and Loathing in Las Vegase’ga, mille vokaal on väga autotune aldis viimastel väljalasetel.  Lisaks on lugudes nüüd jaapanikeelsetlüürikat (trend, mida mitmed metalcore/post-hardcore bändid Jaapanis on üles võtnud nüüdseks), mis küll teeb vahel kergeid üleminekuid inglise keelele, kuid minu arvates palju paremini kui enamik visual kei ja Jaapani popi artistid seda teha harrastavad.  Tagasi vaadates võin öelda, et arvatavasti on tegu minu jaoks parima metalcore (pole just puhas näide sellest, aga siiski) albumiga ning arvestades, et murdosa selle zhanri tegijatest on depressiivselt igavad, on see tugev kiitus minu poolt. Ma olin väga elevil selle albumi osas pool aastat ja saan tõdeda, et tasus ära. J

Do You Hate Me?

PAINT A TRIP PARTY

5 parimat vana:

heidi. – Senkou Mellow

Heidi.-st sai üks mu lemmikbände juba 2010. aasta lõpus. Esimene kokkupuude oli selle läbi, et sõbranna lasi seda lugu ükskord ja pärast seda hakkas too lugu meeldima ning edasi jõudsin juba suures koguses nende materjali läbi tuhnida. Bändi reliisidega jõudsin korralikult järgi jõuda just järgneva albumiga, mida kuulasin sel aastal, kuid ilmus 2010.  Lõpus. Olles bändi neljas album, pidasin seda esmapilgul pisut nõrgaks, kuid peagi mõistsin, et kahtlemata on siiski tegu tugeva isendiga. Võib-olla mitte selline indieroki klassika nagu pean selleks heidi. Teist albumit Innocence, kuid pärast natukene kehvemapoolset kolmandat albumit oli Senkou Mellow, eriti kui oli pisut aega, et albumit sisse sulatada endale. Mitmeti kergem ja kohati õrnem, kuid selliste väga kurbade ballaadide puudumine on osati ka tore.

Kahjuks bändi 2011. Aasta EP väljalase nende 5. Aastapäeva tähistamiseks niiväga meeltmööda ei olnud, kuigi oli huvitav süntees bändi vanema ja uuema materjali vahel.

Star Rain

Sora no Tenjou ka

Yokan

9mm Parabellum Bullet – Revolutionary

Nagu eelneva bändi puhulgi, ei piisanud nende 2011. Väljalaskest, et isiklikku TOP-i küündida, kuid 2010. Aasta album Revolutionary, mida pingsalt sel suvel avastasin, jättis küll väga kõva mulje. Poiste algusaastate teravus on võib-olla pisut kaduma läinud, kuid sellise vanakooli maitsega vokaal ning punkilik energia (kuigi avaldub otseselt vähem kui vanades albumites) teeb sellest kõva rokialbumi, kus on samuti bändi kaks parimat lugu esindatud.

Cold Edge

Revolutionary

Finder

Alice Nine – Zekkeishoku

Pärast mitmeid singleid ja EP’sid oli Zekkei shoku Alice Nine esimene album, ilmudes 2006. Aastal. Võrreldes uute lauludega tundub heli ja ka vokaal väga erinev (üleminekuks peetakse uuele stiilile peetakse peamiselt kolmandat albumit VANDALIZE), kuid kes otsib sellist kergemat Jaapani visual kei rokki, mis võrreldes sel ajal populaarsemaks muutunud nu visual kei voolust küllaltki erineb, kuid siiski peale meeldejäävate lihtrokilugude seast kaugemale ei ulatu.

Velvet

Haru, Sakura no Kono

Jelly fish

Alice Nine – Alpha

Alice Nine teises albumis on kohe tunda kvaliteetsemat toodangut just stuudios lihvimise poolest, instrumendid kõlavad kuidagi puhtamalt, kuid sellegipoolest valdab selline noorte poiste visual kei heli, mis Alice Nine loomingut ka selle albumini iseloomustas.  Väljapaistvaks hitiks on muidugi cosmic world., mis märgib ära ka vist bändi populaarseima loo nende vanast stiilist ja last.fm usudes on ka siiani fännide lemmik.

Cosmic world

White Prayer

Aoi Tori

No More Tear – Yellow Light

Siiski kõige väärtuslikumaks leiuks vanade albumite hulgast pean Tai poproki bändi NO MORE TEAR esikalbumit Yellow Light, ja üldse selle bändi avastamist üleüldse. Momentaalselt lükkus bänd mu lemmikute nimekirja ning seetõttu ka on arvatavasti see bänd, keda kõige rohkem kuulasin sel aastal (kui last.fm statistikat usaldada).  Kuigi lüürika on üpris tüüpiline emotsionaalne armastusvärk (vähemalt tõlgitud lüürika puhul), on naisvokaal fantastiline ja muusika on lihtne, kuid kaasakiskuv,  kuigi vokaal on siiski kahtlemata, mis mind selle bändi juures kõige rohkem võlub.

Kuigi niiväga selliseid suuralbumeid ette ei saanud võtta, siis siiski oli melomaania rahuldamiseks piisavalt häid pärle, mida noppida, ning seeläbi sai ka nt Tai muusikamaailmas veidi ringi kolatud. 2012. Tõotab väga paljulubav FACTi uue albumi väljatulekuga ning ka Enter Shikari, inglise post-hardcore’i tüübid lubavat oma uue albumiga maha tulla. Võimalik ka, et girugamesh uue aasta lõpuks midagi uut teeb, loodetavasti kauge kaarega mööda nende viimase albumi visioonist.

รักเคยดีกว่านี้

Yellow Light

บูมเมอแรง

 

Kuigi niiväga selliseid suuralbumeid ette ei saanud võtta, siis siiski oli melomaania rahuldamiseks piisavalt häid pärle, mida noppida, ning seeläbi sai ka nt Tai muusikamaailmas veidi ringi kolatud. 2012. Tõotab väga paljulubav FACTi uue albumi väljatulekuga ning ka Enter Shikari, inglise post-hardcore’i tüübid lubavat oma uue albumiga maha tulla. Võimalik ka, et girugamesh uue aasta lõpuks midagi uut teeb, loodetavasti kauge kaarega mööda nende viimase albumi visioonist.

 

🙂

Advertisements