h1

Devil May Cry

jaanuar 17, 2010

Nagu Resident Evil 4 muljetes mainisin, sündis Devil May Cry välja Resident Evil’i seeriast. Saaga esikmängu loojaks oli Hideki Kamiya, kes lõi kaasa Resident Evil 1’s ja kelle visiooniks võib pidada Resident Evil 2’te. Nüüdseks on Hideki Kamiya Platinum Gamesis, kus hiljaaegu valmis järgmine märuližanri hitt: Bayonetta. Devil May Cry peetakse aga kiire, eksplosiivse ning stiilse märuližanri (God of War, Chaos Legion, Darksiders – põhimõtteliselt pea et iga kolmas action-mäng sel sajandil) algatajaks.

Kuigi juured ulatuvad CapComi elavate surnute seeriani, on Devil May Cry näol tegemist vägagi erineva mänguga. Aeglane ning kohmakas liikumine on asendatud sujuva ning paindlikuma juhtimissüsteemiga. Peategelane ei ole enam abitu ning hädine, vastupidi, Dante on hoopis teisest puust. Tänu oma saatanlikule päritolule on Dantel üliinimlikud võimed, mida ta ei pelga näidata. Tukkide ning mõõga abil on võimalik koletislikke ebardeid ja muid manalariigi asukaid saata otseteed põrgusse. Mängu jooksul kogub karm deemonikütt veelgi rohkem vahendeid, mida leivateenistuses kasutada.

Võitlus on tõeliselt hästi lihvitud ja õiglane. Õiglane selles, et vaatamata küllaltki väljakutsuvale raskusastmele ei teki kunagi frustratsiooni. DMC’s on surm ainuüksi mängija ebakompetentsuse tagajärg. Jah, ka mina sain üllatavalt tihti nahutada, kuid alati teadsin, et olin liiga ettevaatamatult tegutsenud, soodustades Dante kurva lõpu saabumist. Kui esimesed pool tundi sai veel arvatud, et mäng erilist raskust ei valmista, siis esimene boss tõestas risti vastupidist. Mäng pakkus ka pärast korduvat suremist võimaluse minna üle kergemale raskustasemele, kuid uhkusest ponnistasin edasi ja nii hakkasin ka mängumehaanikat, mis ei rajane lihtlabasel nupupeksmisel, hoopis rohkem hindama.


Probleemideta ei saa kahjuks Devil May Cry mitte. Kaameravaadet ise muuta ei saa ning nii muutub vahel tüütuks, kui residentevilik kaameranurk blokeerib vaadet või on suunatud sellisel kombel, et vaenlasi pole näha. Resident Evili seerias oli see lubatav ja süstis pinget, kuid Devil May Cry’s, mängus, kus vaenlase nägemine on palju olulisem, tekitab see tülikaid olukordi. Kaameraga on seotud ka teine probleem: suunanupud sõltuvad keskkonnast, mitte mängijast (selgituseks: kui vajutad nuppu “üles”, läheb tegelane parajasti sinna, millele vastab kaameranurga ülemine ots, vastandudes Resident Evil-ile iseloomulikule juhtimisele, kus nupp “üles” vajutamisel liigub tegelane selles suunas, kuhu ta on parajasti näoga suunatud). Devil May Cry’s tekitab traditsioonilisem kaamerasüsteem ning sujuvam juhtimissüsteem pisikonflikti, kus kaameranurga äkilisel vahetumisel peab kiiresti ümber orienteeruma. DMC’s pole see nii hull, kuid vahel valmistab ebameeldivusi.


DMC kangusel on suur kaal koletistel, kes pakuvad keskmisest rohkem väljakutset. Esimeste kahejalgsete nukkude roll piirdub kahurilihaga, kuid peagi näitavad nägu kõvasti verejanulisemad ning võimsamad peletised, keda võib lausa minibossideks nimetada. Vastastel on kindel viis, kuidas nad Dantet kimbutavad, kuid isegi selle täielik äraõppimine ei paku 100-protsendilist kindlust, sest lõppude lõpuks peab usaldama mängu kestel omandatud oskusi ning iga mänguri kuuendat meelt – reflekse. Nuriseksin vaid bosside üle, silmas pidades nende vastikut järjepidevust, millega nad taas esile kerkivad. Siin kohal ei oska öelda, kas tegu laiskusega arendajate poolt, kuid mulle jättis halva maigu. (Järele mõeldes on see vist Kamiya tunnusmärk, sest seda esineb ka Okamis, Viewtiful Joe’s ja Bayonettas)

Sarnaselt Resident Evil 4’ga toimub tegevus suurejoonelises aegadetaguses Hispaania kastellis. Väidetavalt käis DMC tiim Hispaanias, et kindlusi ja muid losse uurida, ning kui DMC visuaalne külg on Hispaania-käigust saadud inspiratsiooni tulemus, siis selles ma ei kahtle. Kui midagi esile tõsta, on Devil May Cry vapustav graafiline detail. Ei, ma ei mõtle polügonide arvu või muud säärast, vaid puhast stiili ja artistilist visiooni, millega DMC loss ning selle erinevad osad võluti 3D-graafikasse. Tulemus? Tõeliselt kaasahaarav gootiline atmosfäär. Erilist märkimist väärib minu arvates kindluse sügavik, mis meenutas mulle isiklikult Legacy of Kain: Soul Reaver’i Zephoni klanni pesitsusala. Need sulguvad-avanevad avaused mõjuvad väga perversselt.


Rääkides gootist, on DMC helitaust kaugel Resident Evil’ist, kuid iseloomustab hästi mängu. Asukohamuusika on vaikne, hüpnootiline ja minimaalne koraal enamjaolt, kuid võitlused viivad helirinde klassikalisemast käsitlusest modernse elektroroki maastikule. Mis veel parem, vahel toimub mõlema kooseksistents, näiteks eepiline võitlus müstilise mõõgamehega.

Aspekt, mille siiani olen jätnud mainimata, on süžee, ning see on tõesti mängu nõrgim lüli. Arvan, et iga mäng ei vajagi läbinisti läbimõeldud või tihedat narratiivi, kuid Devil May Cry jättis kuidagi üllatavalt külmaks. Tegelased olid igavad, ka Dante oli rohkem juustune kui tõeline badass. Hindasin seda, kuidas Dante taustale heitis valgust üks seik mängu lõpupoole, kuid Trishi tegelane oli täiesti mittemidagiütlev.

On’s hea mäng? Muidugi. Kas see väärib läbimängimist? Jep. Kas ma mitme aasta pärast seda enam mäletaksin? Siin tekib kõhklus vastamisel. Tundub, et lõppvastuseni jõuan alles retrospektiivis, kuid hetkel jään tugeva 7/10 juurde.

2 kommentaari

  1. Hästi arvustatud, ise just lõpetasin DMC esimese osa, jäin rahule just atmosfääri poolest ja nüüd mängin teist osa – huvitav, mis sa teise osa kohta arvad 😉


  2. Teist osa pole mänginud, ainult kolmandat, ja sedagi vähesel määral. Kunagi on kavas muidugi ette võtta, aga DMC1’st piisas mulle küll, ning nagu kuulnud olen, ei ole DMC2 just kõige parem.



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: