h1

Choujin Sentai Jetman

jaanuar 23, 2010

Choujin Sentai Jetman on 15. seeria Toei kuulsas Super Sentai universumis. Läänes kinnitas Super Sentai kanda Jetmanile järgneva Zyurangeri adaptatsiooniga Mighty Morphin Power Rangers, mis katapulteerus koheselt Ameerika popkultuuri paremikku. Choujin Sentai Jetmani peetakse siiani üheks parimaks Sentai seriaaliks, kuid minu sissekanne puudutab hoopis Natsume samanimelist platvormer-märulit Famicomil.

Super Sentai kui tokusatsu plahvatuserohkeim saaga sobib teoorias imehästi videomängu. Jetman Famicomil ei vala mängijat üle jutuga, vaid esimestel minutitel läheb tegutsemiseks. Sissejuhatus vaid tutvustab peapahalast ning seda, et ta soovib Maad vallutada. Kartmatud Rangerid Punane Kull, Must Kondor, Kollane Öökull, Valge Luik ning Sinine Pääsuke ei kavatsegi käed rüpes istuda, vaid asuvad vasturünnakule, et tagada rahu Maa peal.

Jetman sarnaneb Natsume teise mänguga Shatterhand, nii on ka Jetmani iseloomustavateks märksõnadeks kiirus ja lihtne juhitavus. Arvestades, kui palju NES mänge on, kus tegelased liiguvad nagu invaliidid, on Choujin Sentai Jetman taevalikult hea. Päris Ninja Gaideni tasemele ei küündi (Ninja Gaidenis on lihtsalt nii hea tormata), kuid üllatavalt sujuv. Mäng ise koosneb neljast-viiest levelist, kusjuures järjekord on vabalt valitav, ning enne missiooni algust saab valida, millise Rangeriga otsustad tasemet läbida. Kõik Rangerid üksteisest ei erine, kuid mõnel on mõõk, teisel laserpüss. Levelid on konstrueeritud siiski kõikidele Rangeritele, nii et valikul erilist olulisust ei ole. Iga maailma lõpus on gigantne boss, kelle võitmiseks moodustavad Rangerid mecha ning siis algab osa, kus võitled mechaga suurema vaenlase vastu.

Tasemed on väga kergesti läbitavad. Kuigi pärast mängu täielikku läbimist on võimalik proovida mehisemat raskusastet (kus üks löök tähendab surma), on tavaline äärmiselt lihtne, ning isegi esimesel mängimisel, kui just täielik videomänguvõhik ei ole, saab nii poole või tunniga kindlasti ühele poole. Mitmed vaenlased on võimalik purustada ühe-kahe löögiga, enamjaolt vastased lihtsalt jooksevad pimesi Rangeri poole, lausa soovides teispoolsust külastada. Probleeme võib ajutiselt tekitada vaid mechavõitlused, kus manööverdamine on raske, kuid löögijärjekorra meelde jätmisel ei tohiks ka see olla suureks jõukatsumuseks.

Mis aga teeb sellest kokkuvõttes küllaltki meeldiva mängu, on muusika. Alguses ma ei pannud tähelegi, et tegu on Natsume üllitisega, kuid kui kuulsin muusikat, veeresid mu mõtted automaatselt Hirayuki Iwatsuki suunas, kelle loomingut olin varem kuulnud Natsume mängus Mitsume ga tooru (mis on üks mu lemmikuid). Hiljem kinnitasin oma esialgset muljet interneti abil ja tuligi välja, et Iwatsuki on vastutav muusikalise külje eest. Iwatsuki teeb küllaltki tüüpilist heroilist Famicomi muusikat, kuid Iwatsuki muusika sobib selliste platvormeritega nagu sukk ja saabas. Kompositsioonid on vähem arendamata kui Mitsume Ga Toorus, kuid sellegipoolest, super!

Mis ma oskan öelda, mõnus ja lihtsalt lõbus mäng. Jah, väga kerge ja lühike, kuid kõik mängud ei peagi pikkust sadadesse tundidesse venitama. 7/10.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: