h1

Code Blue

jaanuar 18, 2009

codeblue1_02251

Kolmas doramavaatamise aasta käib, kuid suvehooaja (SUVI 2008) draamaseriaal “Code Blue” oli minu jaoks esimene Jaapani haiglaseriaal. Tahtlikult pole haiglateemalisi doramasi vältinud, kuid ei saaks öelda, et mul suur sümpaatia nende vastu oleks. Code Blue puhul pole tegemist Dr. House’ga ega Grey Anatomy’ga, pigem on see sarnane TV3’s jooksnud saksa Medicopter 117’le. Vabandan, kui oksemaik teile suhu tekkis, kuid Code Blue’d saab võrrelda Medicopter’iga lihtsalt seepärast, et mõlemad keskenduvad õhukiirabile.

Code Blue sündmustiku keskmes on 4 praktikanti, kes asuvad tööle väikesesse haiglasse “Doctor Heli” (mõtle, mida mina pidin tundma, kui iga osa seda jaapani keeles kuulsin), mis on märkimisväärne seetõttu, et see on esimene hospidal, mis kasutab õhukiirabi. Need neli noort arsti peavad end maksma panema stereotüüpsete vanemarstide seas ja leidma koha Jaapanile nii tüüpilises hierarhilises tööõhkkonnas. Seda raskendab aga asjaolu, et bürokraatidest pungil meditsiinikomisjon hoiab Doctor Heli tegevusel silma peal nii, nagu teeb seda kull jahisaaki silmitsedes.

codeblue1_0088

Peategelased tunduvad küll pealtnäha arhetüübid, kuid tegelikult ei olnud asi nii hull, kui esimest episoodi vaadates tundus. See-eest ajas mind pidevalt närvi tegelaste peata kana kombel arutu tegutsemine ja sentimentaalsus, mis nõudis mult palju peavangutusi (ja seda räägin mina, kes armastab Meguro melanhoolset rokki). Otsaesist olin sunnitud kipra tõmbama eelkõige Kosaku, kes reaalelus saaks oma ennasttäis käitumisega kolleegidelt tappa, käitumise pärast. Mis sellest, et tüüpi mängib kõige seksikam meesnäitleja Jaapanis (ma pole omasooihar, see on lihtsalt de facto nii).

Kui doramalt eemaldada praktikantide tarbetud žestikuleerimised, nurgas nutmised ja unistuste väljendamised eriti juustusel moel, ei jääkski midagi õigupärast järele, sest süžee on ise väga omane kõikidele mangadele, mille sisu jutustab vilumatu(te)st algajatest, kes spirituaalse rännaku jooksul omandavad elu mõtte (okei, see on mõnes mõttes minu väljamõeldis, kuid Code Blue omab sarnaseid jooni). Sellised õpipoisimangad ja nendest adapteeritud seriaalid ei ole üldsegi halvad, kuid nad peaksid looma võimalikult sümpaatse peategelase, kellest kergesti oleks aru saada. Code Blue’l see puudus, sest minule ei jäänud meelde mitte arstid, vaid erinevad patsiendid, kellest nii mõnigi oli väga veider ja perverssne (näiteks isik, kes ei julgenud miskist analüüsi enne teha, kui talle antaks luba kanda naiste rinnahoidjaid).

codeblue9_0208

Jaapani oma Nürnberg

Helitaust oli üpris vastuoluline. Ühelt poolt traditsiooniline sümfoonia, mis oli jäetud sentimentaalsete momentide edasikandjaks, teiselt modernne pseudo-räpp, mis oli operatsioonistseenide taustaks. Oleks viimast vähem olnud, ei oleks see kogu seriaal nii juustusena tundunud.

“Tee maha ja kiru, lõpus hakka aga siiski jutuga pihta” on saanud mu kaubamärgiks, sest ka selle dorama puhul jätsid mind kõik need vead ükskõikseks ja nautisin. Kaks eelviimast osa olid täitsa head ja südantsoojendavad, kuid mis teha, kokkuvõttes vangutasin pead rohkem. Oleksin karmim, kuid eelmine aasta kuulusin sellise dorama auditooriumisse, et te ei soovi teadagi. 6/10.

Post Scriptum. Tundub, et jaapanlastele meeldib, sest kuulsin, et hiljuti teleekraanidele jõudnud Special episood naelutas teleri ette suur hulk vaatajaid, nii et püstitas isegi viimase aja reitingute rekordi.

One comment

  1. […] Code Blue – Dramawiki, minu sissekanne […]



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: