h1

Yakuza 2

august 9, 2010

Ükskõik, kui erinev on käsitlus Jaapani organiseeritud kuritegevuse maailmast, on yakuza kahtlemata jätkuvalt aktuaalne nii modernses ühiskonnas kui ka kultuuris. Kui viimased kaks-kolm kümnendit välja arvata, on yakuza-teemalised filmid olnud samuraifilmide kõrval kõige viljakamad. Mängumaailma rindel on yakuza osalus tunduvalt marginaalsem, kuigi mängudes nagu Grand Theft Auto 2 ning Grand Theft Auto III on eksootiliste mafiasündikaatide seas ka yakuza täiesti olemas. Tõeline yakuza nime vääriv mäng nägi ilmavalgust alles 2005. aastal, kui Toshihiro Nagoshi (Super Monkey Ball, F-Zero GX) käe all jõudis lõpuni Shenmue spirituaalseks järglaseks ristitud (kuid seda siiski mööndustega) Ryu ga Gotoku, mis nagu Yu Suzuki (Shenmue looja) elutöögi, oli Sega jaoks märkimisväärne investeering (koos järjega 21 miljon dollarit). Kui Shenmue tähetund jäi küllaltki lühikeseks, on Ryu ga Gotoku bränd üllatavalt tugeva mõjuvõimuga, vähemalt Jaapanis, sest 2010. aastaks on kokku 5 Ryu ga Gotoku mängu ja 2 tulevat mängu (Ryu ga Gotoku 5 PS3-le ning Kurohyou: Ryū ga Gotoku Shinshou PSP-le) on välja kuulutatud.

Ryu ga Gotoku, PS2 sisurohke madistamismäng jõudis 2006. aastal ka läände (Yakuza nime all), kuid seda pettumustvalmistavate müüginumbritega, mis oli eriti kurb arvestades asjaolu, kui tõsiselt Sega of America projekti võttis (Mark “Skywalker” Hamill, Eliza Dushku jt. loevad hääli!). Pole imestada, et kui Ryu ga Gotoku jõudis tõusva päikese maal poelettidele juba 2006. aasta detsembris, siis yakuzast draakoni Kazuma Kiryu saatus jäi mujal maailmas ebamääraseks. Ajal, mil PS2-st püüti viimased mahlad välja pigistada, see on 2008. aastal, otsustas Sega of America proovida õnne ka teist korda, sedapuhku küll tagasihoidlikumalt, säilitades jaapanikeelse näitlejatöö. Yakuza 1 jättis mullegi hea mulje, kuid pidin tõdema, et väikest sorti puuduseid oli üksipulgi. Siiski ei osanud ma ettegi kujutada, kui suurepärane elamus Yakuza 2 võib olla.

Ryu ga Gotoku 1 sündmustest on möödunud aasta. Kazuma Kiryu, endine Tojo klanni au ja uhkus, kelle rusikate tugevus võrdub ainult tema südamesoojusega, on tõmbunud räpasest krimimaailmast eemale ning üritab viia elutee uutele rööbastele. Katkestada sidemed minevikuga osutub aga raskemaks, kui Kazuma arvata oskas, ning tahes tahtmata peab Dojima draakoniks ristitud mees jällegi võitlema Tojo klanni heaolu eest, kui klanniboss Terada mõrvatakse ja Kansai yakuzaorganisatsioonide ambitsioonide sihtmärgiks on Tokyo ja ning selle ümbrus, põline Tojo mõjuala. See juhtub kõik ajal, mil Tojo klann on sisemiselt nõrk ning kiratseb vohavatest siseintriigidest. Nii ei saa Kazuma kuidagi kõrvalvaatajaks jääda ning otsustab aidata Tojol taastada oma endine hiilgus ning tõrjuda tagasi välisohud, sealhulgas salapärane Korea sugemetega kriminaalorganisatsioon, mis juhindub oluliselt sügavamatest ideaalidest kui tühipaljast võimust ja rahast.


Ryu ga Gotoku 2 on nagu üks yakuzaeepos ikka: täis üllatavaid sisupöördeid, mitmepalgelisi tegelasi, räpaseid intrigante, draamat ja emotsioone. Sisu pole tegelikult lähemal analüüsimisel midagi uut ning vahel ka etteaimatav, kuid tasemel esituslaad annab sellele midagi tõeliselt majesteetlikku. Ryu ga Gotoku ei püüagi olla midagi muud kui üks hiiglaeelarvega yakuza teos, mis on lihtsalt läbinud teekonna kinolinalt konsoolini, ja isegi siis on tunda Toshihiro Nagashi tohutut kiindumust yakuza filmidesse, sest koos Hideo Nakajima (Metal Gear) populaarse saagaga on Ryu ga Gotoku üks vaheklippiderohkemaid mänge, mida mul on õnnestunud mängida, ja vähemalt üks kolmandik või veerand (sõltuvalt sellest, kui palju sa kõrvaltegevustele aega kulutad) kulub passiivsele vaatamisele. Jah, see pole mängufilosoofiai vaatevinklist just kõige õigem lahendus, ent on see alles hästi tehtud. Kaameratöö on professionaalne ja motion capture nii veenev, et Ryu ga Gotoku 2’te (ja ka esimest osa) võibki kutsuda mängu ning filmi koosluseks, mis on tunduvalt õnnestunum variant kui amatöörlikud katsetused CD revolutsiooni ajal, nagu….see.

Kuigi Ryu ga Gotoku pole pääsenud ka võrdlustest lääne krimimängude lipulaeva Grand Theft Autoga, on säärane sarnastamine kaugel tegelikkusest. Jah, mõlemad seeriad keskenduvad elu pahupoolele, kuid struktuur ja ideed on rohkem kui erinevad. Ryu ga Gotoku mängud on pigem yakuzamaailmas toimuvad detektiivilood, GTA aga rännak mafiahierarhia jalamist tippu. Ryu ga Gotoku mafia on idealiseeritum ning vastandlikum, tihti esineb märgatav joon “hea ja paha” yakuza vahel, GTA-de tegelaskaarti rikastavad hoopis esmaklassilised jätised, kelle seas peategelane kavalalt navigeerima peab. Ryu ga Gotoku 2 (ka esimene osa) keskendub “väiksele pildile”, tegevuspaigaks on vaid kaks linnaosa, Kamurocho (Tokyos), mis oli ka esimese osa toimumispaigaks, ja Shinseicho, mis on ainult Ryu ga Gotoku 2’s. Linnaosa, selle elanikud ning külastajad, poed, asutused on personaalsemad ning detailsemad. GTA, vastupidi, eelistab “suurt pilti”, tervet linna, kuid mille erinevad koostisosad jäävad peategelasele ebaoluliseks. Kuid siiski on see tingitud täiesti erinevatest tegelastest, sest Kazuma Kiryu erineb radikaalselt kõikidest GTA peategelastest (kuigi GTA IV puhul ma eriti sõna ei võta, sest ei ole tuttav). Kazuma Kiryu on ideaal, see tähendab romantiseeritud yakuza arhetüüp, kes vaatamata päritolule on sisimas hea ja on valmis tegema kõik, et õiglus jalule seada. See muidugi ei ole kuigivõrd loogiline, arvestades, et ta on ikkagi yakuza. Tätoveering selja peal ei muuda inimest koletiseks, kuid yakuza leib tuleb siiski väljapressimistest ja teistest sündsusetutest tegevustest! Aga, siiski ei ole Ryu ga Gotoku 2’s Kazuma enam Tojo klanni liige ja üksnes abistab neid. Naljaga pooleks kutsuda Kazumat neoonvalguse Kamen Rideriks on mõnes mõttes õige, kuid samas oleneb see ka mängijast endast, kui suurel määral ta Kazumat iga viienda Kamurocho elaniku probleemidesse mässib ja kangelast mängib.


Ajal, kui Kazuma ei ole hõivatud Kansai yakuzat ja Korea mafiat puudutavas detektiivimängus, on mehel käed-jalad tööd täis Kamurocho või Osaka inimeste probleemide lahendamisel. Tõsiselt, selleks ajaks, kui mäng läbi on ja oled vähegi püüdnud pealiini kõrvalt aega pühendada väiksemateks missioonideks ja tegevusteks, on Kazuma korda viinud nii palju heategusid, et kõik need DC ja Marveli keepides ja sukkpükstes kangelased paneks häbist oma ameti maha. Poeomanikele abikäe andmine teiste yakuzade materdamisel, neetud videokasseti saladuse lahendamine, alamyakuzade päästmine oma isanda perversse fetiši küüsist (seda missiooni nimega “Be My Baby” peab lihtsalt ise nägema, see on komöödiakuld!!), hostitöö tegemine ning hostiklubi majandamine, jne. Kamurochot ja Osakat täidab lihtsalt võrratult palju erinevaid värvikaid tegelasi, kellel kõigil omad mured või omad veidrused. Mäng on tõsine krimidraama, kuid siin-seal pudenev huumor on lihtsalt nii naljakas, et ma pole vist kunagi nii tihti muhelenud või lausa naerma pursanud mängu ajal, kui seda Ryu ga Gotoku 2’te mängides. Mis iganes sa ka ei tee, kas aitad eakat ja veidrat hiina mafiatädist võitluskunstieksperti, läbipõlenud koomikuid, petetud iidoli sõbrannat või mahjongitšempionit, ikka ja alati ei jää Kazumal muud üle, kui appi võtta füüsiline vägivald. Oojaa, luumurdmist ning pilbasteks peksmist on Ryu ga Gotoku 2’s ohtralt.


Ryu ga Gotoku seeriat kõrvutada GTA’ga aga ei saa ka seepärast nii kergemeelselt teha, et mängumehaanika aspektist on GTA ja RGG ikka märgatavalt erinevad. RGG2 on, vaatamata igasugusele lisanditele, sisimas puhas madistamismäng, žanr, mis oma hiilgeaegadel viis seeriate nagu Streets of Rage ning Double Dragon sünnini. Kamurocho on ohtlik paik, sest peaaegu iga teine mats, olgu selleks mingi tõusikust yakuza või puhas hipkultuuri uusim rämps, arvab heaks Kazumat tema jalutuskäikudel neoonvalguse särast pimestatud tänavatel segada. See meenutab mõnes mõttes JRPG’de “juhuslikke kokkupõrkeid” (random encounters), kuid tegelikult on tülinorijaid kerge märgata ja võimalusel ka küllaltki lihtne ignoreerida. Kes aga tahaks jätta võimalust kasutamata, kui võitlussüsteem suudab olla lihtsalt nii mõnusalt brutaalne, äratades mehe primitiivsed instinktid? Ryu ga Gotoku 2′ on eellasse võitlusmehaanikat lihvitud paremaks, sest Yakuza 1 üks häirivaid külgi oli kohmakavõitu kähmlemine, mis tõttu tegelane jäi löögikombinatsiooni alustamise hetkest lõpetamiseni ühesse suunda kinni, tehes suurema arvu vastaste keskel võitlemise tülikamaks, kui oleks võinud. Ryu ga Gotoku 2’s on aga lisaks täiustatud liikumisele rohkem võimalusi ka löökide jagamiseks mitmel rindel, nii ei valmista Kazumale enam suurt raskusi muutmaks oma paremsirge kurssi 180 kraadiselt. RGG2’s on ka ohtralt rohkem “HEAT” erilööke, mis on üks RGG seeria võitluse ägedamaid osasid. Nimelt, kui tegelase “HEAT” skaala täitub (vastaste tagumise tagajärjel), siis on võimalik sõltuvalt ümbruskonnast või käsitsetavatest külmrelvadest võimalik teostada eriti brutaalseid ja võimsaid lööke, nagu näiteks põrutada vastase nägu vastu majaseina, millele järgneb teistkordne põlvelöök vastu kukalt. See on alles algus, sest tegelase arenedes (nimelt missioonid ja võitlused annavad kogemuspunkte, mida saab uute löökide jms jaoks õppimiseks kasutada) ning erinevate missioonide täitmisel (nt pärast ühe maadlejaga võitlemist õpetab ta sulle uue võtte) suureneb Kazuma valikuvabadus tüütute vaenlaste pulberdamisel. Erinevate võtete avastamine ja nende kasutamine on põhjus, miks võitlus kunagi igavaks ei muutu. Oh, ja seepärast on bossivõitlused niiiiii stiilsed, eriti üks võitlus mängu viimastel tundidel, kus Kazuma tõestab jätkuvalt, et isegi tüübid nagu Duke Nukem ning Kratos on tema kõrval memmekad. Seda peab ise nägema!

Kui sellest veel ei piisanud, siis punaste laternate tänaval on enamatki pakkuda kui ainult kähmlemist, külastada saab küllaga poode ja lõbuasutusi. Restoranides ja baarides saab tellida head ning paremat, aja mahavõtmiseks on ideaalsed hostess klubid, füüsilist lõõgastust pakub golf, pesapall. Kukru täitmisel on alati võimalus osa võtta illegaalsest võitlusareenist, mängida kasiinos, või panna aju tööle mahjongi/shogi kallal. Kamurocho ning Osakas on mõlemas küllaga tegevust ning ükski neist pole kasutu. Kas on võimalik teenida raha, võita auhindu või koguda oskuspunkte, mingil moel pole ükski tegevus tähtsusetu. Et läbida mäng läbi ja lõhki, peab absoluutselt kõik täitma: tellima terved menüüd, suutma koguda kasiinos 50.000 žetooni, võita iga hostessneiu süda, läbida kõik kõrvalmissioonid ning avastada kõik HEAT-võtted jne. Paljud mängijad heidavad RGG2’le ette, et erinevalt eellassest ongi siin lihtsalt nii palju teha ja näha, mis jätaks mulje, nagu mängul kaoks vahepeal suund. Kentsakas ikka, et samal ajal kui sõber on hädaohus, on Kazuma hõivatud bowlinguga. See-eest säärasel avatuma natüüriga mängu puhul üritan vähemalt mina teha seda, mida parajasti tahan, mitte lasta segada sellest, et läbitavuseprotsendi arv on ähvardavalt kaugel 100-st. Ma saan aru, kui need minimängud oleksid kohustuslikud, kuid isegi pealiinis, kus vahel on vaja nt mahjongi või shogit mängida, on alati võimalik takistusest mööda hiilida taskukoti kergendamise kaudu. Pisimängude mitmekesine valik garanteerib igastahes selle, et mängijal kunagi igav ei hakka, ja teebki RGG2’st laheda koosluse.


Põhilugu on siiski element, mille ümber kõik muu punutud on. Teemaderingi moodustab ikka minevik, rivaliteet ja armastus. Jah, sama, mis RGG1’ski, kuid teise sündmustiku ja tegelastega. Peategelase mineviku asemel muutub olulisemaks uue kõrvaltegelase, keda tegelikult võib pidada ka teiseks peategelaseks, Osaka politseiniku Kaoru Sayama minevik ning taust. Sayama on tüüpiline iseseisev ja pealtnäha külm politseinaine, kellel on tegelikult palju olulisem roll Tojo-Omi-Jingweon konfliktis ning kes toob ka RGG2’sse armastuselemendi, mis oli ka RGG1’s, kuid siin on see palju veenvam, sest esimeses osas varjutas armastus nii Yumi kui Haruka vastu minu meelest rohkem arendamist väärt teema nagu rivaliteedi Kazuma ja Nishiki vahel. RGG2’s on aga Kazuma rivaaliks Omi klanni Go-Ryu perekonnapea Goda Ryuji, kes tahab võita Kazumat, et olla ainuke draakon Jaapanis, sest tõusva päikese all on ruumi ainult ühe draakoni jaoks, ning see on kas “Kansai draakon” Ryuji või “Dojima draakon” Kazuma. Teiste sündmuste taustal ei ole Kazuma-Ryuji vastasseis nii oluline, kuid ei peagi olema, sest võrreldes esimese osaga on kahe mehe suhe teistsuguse loomuga, nimelt minu arvates oleks RGG1 pidanud keskenduma vastasseisule rohkem, sest Kazuma ja Nishiki olid ikkagi nagu vennad.


Rääkides esimesest mängust, olen küll rääkinud RGG2’st, kuid pole maininud, mis mängus tegelikult uut on võrreldes eelmisega. Mängude väljalaske vahel oli aega ainult ligi aasta, mistõttu RGG2 võib ka pidada täienduspakiks uue sisuga. Kamurocho on arhitektuurilt ja kõigelt täpselt samasugune, graafika on pisut parem, kuid mitte märgatavalt. Kõrvalmissioonid on uued, samuti mitmed minimängud, uued hostess neiud, võitlust on lihvitud jne, kuid üldises plaanis on kõik sama. Aga RGG1’l olidki ainult väikesed vead ja puudused, mis on siin parandatud ning laiendatud. Lisaks on muidugi värsket muusikat, mis jätkab seeria traditsiooniks kujunenud stiili – elektroonilise maiguga rokk, kus riffid pumpavad mängijasse agressiivse tänavavõitluse adrenaliini.

Kokkuvõtvalt on Ryu ga Gotoku 2 ehk Yakuza 2 võrratult hea elamus ning kahtlemata üks kõige mehisematest mängudest PS2 peal. Soovitan ka neile, kes muidu mängudest suurt lugu ei pea, kuid filme armastavad. Ei suuda PSP kõrvalmängu ära oodata ja kindlasti kui kunagi PS3 soetan, kavatsen kindlasti ka Ryu ga Gotoku uuemaid mänge proovida ja nendest ka kirjutada. 🙂

9/10.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: