h1

Resident Evil 2

jaanuar 31, 2010

Resident Evil 2 lõppversioon polnud sugugi selline, nagu CapCom algselt oli plaaninud. Nimelt algas töö RE2 kallal kohe pärast Resident Evil 1 väljatulekut, kuid kui mäng oli finišijoonele lähenemas, otsustasid arendajad alustada otsast, arvates, et järg sarnaneb liialt esimese osaga. Kuigi fännid manguvad ja halavad ikka veel internetiavarustes CapComilt algvisiooni kas või boonusena, on ilmavalgust näinud delikatess sama hõrgutav!

Tegevustik leiab aset paar kuud pärast RE1 poolt kajastatavat intsidenti, kus S.T.A.R.S. meeskond õhkab Spenceri häärberi pilbasteks, koos sellega ka salajase Umbrella korporatsiooni labori. Nähes, et Umbrella täielikku hävitamist takistab korrumpeerunud linnaametnikkond ja politsei, suundub Chris Euroopasse, et Umbrella täielikult maha võtta. Arklay laboratooriumis aset leidev uurimistöö ei olnud ainuke ning peagi satub T-viirus ka linnaelanike sekka. Linn on totaalses hävingus, kuid Clairel ja Leonil pole aimugi, mis õudusunenägu neid ees ootab, kui nad väikelinna sisenevad.

Nagu eelkäijas, on võimalik valida kahe tegelaskuju vahel: kas sarmikas tsiklipiiga Claire või verivärske politseinik Leon. Mõlema seiklus kulgeb ka teistmoodi, olgu siis erinevad relvad või kõrvaltegelased. Tõsi, räpased politseijaoskonna ruumid ning klaustrofoobiline kanalisatsioon on mõlema tegelase marsruudis, kuid kui mängida kahe tegelasega järjest, teeb mäng vahel väga huvitavaid ning üllatavaid kõrvalekaldeid. Kui näiteks mängida Clairega algusest lõpuni, avaneb teisel mängijal stsenaarium B, mis haakub Claire A tegevustikuga. Nii on kokku neli erinevat stsenaariumi: Claire A ja B, Leon A ja B. Nii saab sündmusi avastada erinevaist küljest ning alati on midagi ümber muudetud (erinevad teed ühise eesmärgini, uued võikad üllatused jne) või leidub ekstrastseene, mis tegelasi ja süžeed detailsemalt valgustavad.


Rääkides šüžeest, võtab Resident Evil 2 end kui mängu tõsisemalt. Resident Evil 1 oli nii esteetiliselt küljelt kui ka muude põhjuste pärast küllaltki kentsakas ja B-filmiliku hõnguga, kuid Resident Evil 2 moderniseerib RE1 esitatud mängumaailma koos tegelastega. Pole enam juustuseid dialooge, isegi koletiste ja muude elukate välimus on brutaalsem ja realistlikum. Politseijaam on parajalt imelik oma pööraste pusledega ning interiööriga, meenutades pigem mõne erakliku rikkuri mõisat kui riigiasutust. Ma ei julgeks väita, et mulle selline lahendus paremini istub, sest nagu RE1 arvamuses pajatasin, on sel originaalne atmosfäär ja võlu, mis teda järgedest eristab. See ei ole lihtsasti kirjeldatav ning isegi peas ei oska ma tuuma enda jaoks lahti seletada, kuid seal oli lihtsalt huvitavalt sürreaalne mingite seletamatute, nähtamatute tegurite tõttu. Lihtsalt mängisid ja tundsid seda, kuidas see on…eriline. RE2 puhul sarnast emotsiooni ei tekkinud, kuid sellegipoolest hakkasin teatud elemente rohkem hindama, kui mõned aastad tagasi (see groteskne poeetilisus Ironsiga seoses, vt 1:18, kuid hoiatan, spoilerid! ning see traagilisus, mille tähtsuse RE4 prügikasti viskas: see või see).


Mängumehaanika on peamiselt sama, kuigi liikumine tundub tsipa sujuvam ning laadimisajad kiiremad. Vaatamata sellele, et RE2 on teatud mõttes RE1 jaoks sama, mis Aliens on Alien’ile, pole märulikülg nii tugev, kui mäletasin. Esimene pool mängust peab mängija ikka jooksma padrunisalvest järgmise salveni, lootes, et sellest piskust piisab terve nahaga pääsemiseks. Hiljem tulirelvade valik mitmekesistub ning kuulide pärast ei ole vaja niiväga muretseda. Samas ei ole see nii halastamatu nagu esimene osa, kus isegi lõpus jäi relvadest puudus, sest erinevalt RE2-st polnud vaenlastest mööda hiilimine või ignoreerimine kitsate koridorite tõttu paslik variant.


Resident Evil 2 on evolutsiooniline samm edasi, objektiivselt vaadatuna täiustatud ja korralikult lihvitud teos vanema venna kõrval. Ma kartsin, et uuestimängimisel oleksin kriitilisema hoiaku võtnud, sest minu armastus RE2 vastu oli aastate jooksul lahtunud, samas kui RE1 hakkas aina enam meeldima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et olin seda surmani mänginud omal ajal ning RE1 avastasin alles päras kolmanda ja teise läbimist. Taaskogemisel aga pidin tõdema, kui hästi elava surnu teine inkarnatsioon on tänase päevani säilinud. Kuigi sellise võrdluse eest võiks mind nostalgitsevaks retroküünikuks pidada, on antud mäng kõvasti parem, kui neljas osa: tihedam, huvitavam, atmosfääririkkam, pingelisem, ilusam. Kahe erineva generatsiooni mängu kõrvutada on mõttetu, jah, eriti kui RE4 ongi mõeldud olema uuenduslik ja teistsugusem kui klassikaline Resident Evili tüüpmäng, aga kui ma seda ei teeks, jätaksin ma oma arvamuse poolikuks.

On öeldud, et arvustamisel on sobimatu viidata koguaeg mõnele teisele tiitlile, või et paralleelide abil hinnangu andmine on vaid amatöörluse märk, kuid pagan võtaks, mina teen nii, nagu parajasti mõtted peakolust läbi lipsavad.

Kokkuvõte: suurepärane märulisugemetega ellujäämisõudus PS1-le, mis osutab ajahambale jätkuvalt visa vastupanu ning erinevalt eelkäijast on kõlbulik ka pirtsakale modernsele mängurile ettesöötmiseks. Tugev 8/10.


Mängisin DualShock versiooni PS1-l.

Loe ka minu arvamust esimese ning neljanda osa kohta.

One comment

  1. Seda osa võiksin ma mängida üle ja üle ja üle. Kolmas osa ei saanud enam latti kõrgemale aetud.



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: