h1

Resident Evil

august 29, 2009

1035051556-00

Ellujäämisõuduse (survival horror) juured ulatuvad juba NES-i aegadeni, ehk veel kaugemalegi (Atari 2600), kuid NES-i üllitisest “Sweet Home”, segu RPG-st ja õudusest, olevat Shinji Mikami enne oma esimese meistriteose loomist inspiratsiooni ammutanud. Kindlasti pakkus ideid prantslaste Alone in the Dark , mida peetakse de facto tänapäevase arusaama ellujäämisõudusest kui žanrist esivanemaks. Resident Evil’i maandumine 1996. aastal PlayStationi konsoolil lennutas ellujäämisõuduse uutesse kõrgustesse ja tõi kurjuse igale mänguomanikule tuppa. Tõesti, tänu “Inimlikule surmale” pole ellujäämisõudus ühekordne katse, vaid hoopis üks parimaid alamžanre videomängumaailmas (kuigi selle traditsioonilise definitsiooni alusel mänge enam vaevalt tehakse).

97454
Üks küsimus siiski piinab mind: kas mängu B-kategooria filmi atmosfäär oli tuntav ka 1995. aastal või on aeg oma töö teinud? Kaldun esimese vastuse poole, sest kahtlen, et tol ajal mängu üldine esitlus tõsiseltvõetavam oli kui praegu, rohkem kui dekaad hiljem. Sisu meenutab klassikalist odavamaigulist õudusfilmi. Spetsiaalne eripolitsei S.T.A.R.S. rühm Alpha suundub Arklay mägede läheduses olevasse metsa, et uurida oma töökaaslaste müstilist kadumist. Bravo rühm, keda Alpha rühm otsib, oli määratud sellesamasse kohta ülesandega leida selgust kummalistes, kuid äärmiselt vägivaldsete mõrvade toimepanijates, ehk isegi motiivides. Alpha rühm leiab aga oma esialgse patrulli jooksul midagi hirmsamat, kui nad oskasid oodata, ja taganevad pärast ühe tiimikaaslase mõrva tapjakoerte (kes tegelikult näevad välja nagu krokodillid, vähemalt algusvideos) eest grandioosesse häärberisse. Nad ei oska aimatagi, et nad on just sattunud vihma käest räästa alla….

See ongi Resident Evil’i aluseks. Nagu tegelased peagi avastavad, on maja täis õuduseid, mis on justkui luupainajatest välja karanud, ja neil ei jää muud üle, kui püüda ellu jääda ning esimesel võimalusel põgeneda. Süžee, mis on täis rõvedaid eksperimente, teostatud salajase korporatsiooni poolt; stsenaarium täidetud labaste dialoogidega, mille pealelugemine kuigi parem ei ole ja paar tiimisisest intriigi – kõik oivalised komponendid mõnusa B-õudusmängu supi keetmiseks. Kummalisel kombel oli aga too võrreldes filmimaailmaga hoopis AAA tiitel, niiöelda oma niši Hollywood. Selles ei saa süüdistada videomängumaailma madalalaubalisust, kuid selge on see, et justnimelt väljumine mängumaailma üsast teeb Resident Evil’i eriliseks, või vähemalt nii heaks, nagu ta on.

147355
Resident Evil naelutas mängudisainimise tahvlile kolm teesi, millest said pikaks ajaks ellujäämisõuduse tunnusmärgid (ok, kui soovite, võite tuua välja igipõlise “Alone in the Dark tegi seda ennem, sa luiskaja” argumendi): 1) vähe relvi või kuule, 2) hirmuäratavad ja tõeliselt letaalsed monstrumid, antud juhul zombied ja bioloogilised eksperimendid, 3) tahtlikult kohmakas ja robustne tegelaste juhtimine. Viimase vastu on ägedaid võitlejaid, neid, kes väidavad, et nauding on tähtsam kui mängulooja visioon, see tähendab et mängud peaksid olema võimalikult lihvitud ning mängija peaks omama totaalset kontrolli oma tegelase üle, eitades tõsiasja, et kohmakas kontrollitavus ja eelrenderdatud tagataustad teevad võimalikuks Resident Evil’i lootusetu atmosfääri.

Mäng on tihti, eriti esimesel korral, brutaalne, sest mängusüsteemiga harjumine võib võtta aega (kuigi ma tõesti ei mõista, miks paljud virisevad, et see on nii raskesti õpitav), kuid tunde kättesaamisel muutub mäng suhteliselt kasutajasõbralikuks. Marssimine tuppa ja valangu vallandamine elavate surnute sekka ei ole näiteks alati tark tegu, sest kuulidega ollakse üsna kitsi ja seega peab mängija aru saama, et vahel piisab pagemisest. Raske on seletada, kuidas RE1 puhul tundub kõik nii hoolikalt tasakaalustatud, kuid see lihtsalt on nii.

147494
Minu arvates on Capcomi avamängul eriline atmosfäär. Järjed tegid kannapöörde ja võtsid kursi märulirikkama suuna poole, ning kuigi ma austan loojate otsust, on RE1’l siiski oma omapärane võlu. Häärber näeb visuaalselt kentsakas välja, see tähendab pole nii gootilik nagu GameCube uusversioonis, ei ole päris realistlik nagu RE2 & RE3, kuid mõne veidra maitsega sisustaja kätetöö. Üks moment istud sa esteetiliselt magedas koridoris, mida katavad vanad tapeedid, teine hetk punakaspruuni põrandaga vahekäigus, kus keegi on paigutanud ebakõla esilekutsumiseks kollaka tapeedi. Tõsiselt, see “inimlik kurjus” ei ole zombi’d, vaid metafoor kurikavalate sisustajate jaoks, kes Venemaa tapeedirullijatega hangeldajate käest materjali varuvad.

See on ikka geniaalne, kuidas mängu vältel on ainsaks asukohaks häärber. Selle all ei mõtle ma ainult peamaja, vaid ka kõrvalmaja, aeda ning veel salajast üllatust mängu lõpus, kuid need kõik on ühendatud. Müts maha arhitekti ees! Tõsi, varjuküljeks on (minu jaoks mitte, kuid eks ta pole just ehedaim näide heast disainist) edasi-tagasi liikumine. Esimesel avastusretkel mööda maja on mitmed uksed ja avaused varjatud, mõned võtmetega, teised imelike mõistatustega. Need avanevad alles hiljem, kui mängija on vastava eseme leidnud, seega tahes-tahtmata leiad end tegemast põhjalikku tutvust maja sisemusega.

147813
Resident Evil 1 on kurikuulus oma näitlemise poolest muidugi, mida on juustuselt tore kuulda, ning avavideoks ja lõppudeks filmiti tegelike näitlejatega absurdsed klipid. See on ka põhjuseks, miks “intellektuaalseid” mängureid võib tihti näha kritiseerimas Resident Evil 1’e külge, mis pole puudus, vaid osa selle sarmist. Ka muusikaline pool on võrreldes järgedega professionaalselt vähem silmapaistvam (mõned palad sarnanevad pornomuusikaga, lõputiitreid saadab, jällegi, pornolik süntrokk (mitu korda vahvam kui RE2 oma see-eest, seal oli lihtsalt igav modernne rokk). Ikoonilisi lugusid jagub, näiteks pala, mis täidab häärberi tausta enamiku ajast, ning ega see ülal mainitud juustumuusika pole üldse halb, vastupidi.

Uks ellujäämisõuduse maailma ootab sind. Kas oled selleks valmis? 8,5/10.

PS! Tean, et “ellujäämisõudus” kõlab ebaloomulikult, kuid parem, kui võõrkeelse termini “survival horror” kasutamine.

Arvustus baseerub PS1 originaalväljalaskel.

3 kommentaari

  1. Mõnus review. Oled sa selle sama mängu Nintendo DS’i versiooni kah proovinud? Resident Evil: Deadly Silence peaks olema hea port koos kõige selle B movie värgiga, millele lisanduvad siis DS’i juhtimisomadused.


  2. Kahjuks ei oma Nintendo DS-i, muidu prooviksin kindlasti.


  3. […] ka minu arvamust esimese ning neljanda osa […]



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: