h1

Persona: Trinity Soul

veebruar 25, 2009

personapbPersona: Trinity Soul’i on raske mõista. Ühelt poolt on tegu järjega mängule Persona 3 (edasi viitan kui P3), teisest küljest on anime võõrandunud Persona 3 universumist ja loonud eraldiseisva maailma, mis küll teatud sisuelementidega on seotud P3 sündmustikuga, kuid on üldjoontes täiesti iseseisev.

Anime leiab aset Ayanagi sadamalinnas, kus viimasel ajal on toimunud ebatavalised mõrvad. Samal ajal tulevad linna kaks venda külla oma vanemale vennale, kes on Ayanagi politseiprefektuuri inspektor. Ühel päeval avastab vanuselt keskmine vend Shin endas müstilise võime: ta suudab esile kutsuda oma sisemise “mina”, Persona. Nooruki elu teeb veelgi raskemaks vanema venna Ryo suhtumine oma sugulastesse, salapärase organisatsiooni Marebito, kes on seotud ka mõrvadega, tema ellu ilmumine ja koolikaaslased, kes nagu tema, on avastamas oma Persona’si.

Anime süžeed on tõesti raske tutvustada, sest seriaali algusosa on võrreldes viimaste episoodidega nagu päev ja öö. Sellisel atmosfäärilisel erinevusel esimese ja teise poole vahel on omad plussid ja miinused, kuid julgen väita, et anime esimesed 12 episoodi on tugevamad kui ülejäänud. Tõesti, tegelikul lool tõusevad tuurid üles alles hiljem, kuid mulle meeldis algusosa suhteline süngus ning tegelaste tutvumine ja koosviibimised rohkem kui ülepaisutatud poeetilisuse ja eepilisusega teine akt. Persona TS’il on justkui identiteedikriis, tahab teha nii seda kui toda 26 episoodi jooksul, mis on lihtsalt võimatu. See ei ole 90-tunnine JRPG, kus suudetakse kujutada üksikasjalikult iga tegelase isiklikku taustalugu, jätmata tahaplaanile sündmustiku peategevust. Asjaolu ei tee kergemini seeditavaks loo krüptilisus oma “ülisügava” filosoofilise ideega, mis on perfektne näide “pealtnäha äärmiselt sügav, tegelikkuses pinnapealne” lähenemisest ükskõik mis teose loomisel (olgu selleks muusika, filmid, raamatud), mida ma tõsiselt vihkan (võib-olla sellepärast, et ise kaldun ka omaloomingu puhul sellist muljet lugejatele jätma ning olen enesekriitiline).

persona_-trinity_soul-_09
Küll aga vaatasin anime lõpuni tegelaste pärast. Nii nagu harva hiilgavad JRPG’d oma narratiiviga, vaid heal juhul tegelaste mineviku ja omavaheliste dialoogidega, on ka Persona TS’iga. Ei huvitanud mind miskised “vaalasuled”, suurushullustuse all vaevleva vanamehe plaan luua üliinimest ega nelja apokalüpsise ratsanikke emuleeriv Marebito punt, vaatama ajendas hoopis peategelase sõbrad, eriti minu silmarõõm Kanaru Morimoto, kes enam-vähem on sarja tipp ja põhjus, miks jaksasin lõpuni vastu pidada.

20070111-4

Ka Akihiko, üks Persona 3 tegelastest, näitab Trinity Soul’is oma nägu.

Taku Iwasaki, kelle varasem kokkupuude Megateni universumiga piirdub arranžeeringutega, mille ta Devil Summoner 1’le tegi, helitaust Persona Trinity Soul’ile saab minu heakskiidu. Iwasaki võttis küll traditsioonilisema suunitluse, otsustades klassikalise muusika elementide kasuks, kuid leidub ka industrial stiilis tugevate ambient mõjutustega eksperimentaalseid lugusi, sümfoonilist räppi ja vana head J-popi.

Jah, Persona vajab teatud mõtteseisundit täielikuks nautimiseks (masendus, üksildus), kuid see ei tähenda, et ta tingimata halb on. Aktsepteerin taevassevaatamise stseene (st stseene, kus erilist tegevust ei toimu, vahitakse lakke ja lahatakse eksistentsialistlikke küsimusi), kuid kurje mitte-otseses-tähenduses-muidugi vaale mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: