h1

Shin Megami Tensei: Devil Summoner – Raidou Kuzunoha vs. the Soulless Army

veebruar 4, 2009

megami-tenseiShin Megami Tensei: Devil Summoner: Raidou Kuzunoha vs. The Soulless Army (edaspidi kasutan lühendit RK1) on tegelikult kolmas mäng Devil Summoneri seerias (mis kuulub omakorda Megami Tensei universumi hõlma alla), kuid esimene, mille tegevus toimub 1920ndatel ja peategelane on Raidou Kuzunoha the XIV. Samutil on RK1’l mitu omadust, mis teda Megateni teistest mängudest eristab.

Peategelane on noor deemonimanaja Raidou Kuzunoha XIV, 14. nooruk pikas põlvkonnas, mis pärineb lausa Jaapani algusaegadest. Mäng algabki ametisseastumise riitusega, mis on kaval viis mängu õppeosa (tutorial) mängusiseseks tegemiseks. Pärast edukat Jaapani kaitsja tiitli kinnitamist satub Raidou tööle detektiivibüroosse ning saab alguse tema koostöö libekeelse uurijaga Narumi. Esimene tööots tõotab olla aga mahlakas, sest detektiividelt palub abi miskistel kummalistel põhjustel noor tütarlaps, kes kohtumisel röövitakse punastes raudrüüdes samurailaadsete tapjamasinate poolt. Sellest saab alguse pikk sündmuste jada, kust ei puudu ka maailmapäästmise õilis missioon.

Jah, isegi mängu pealkiri on juba sellise eepilise kõlaga, et oleks patt, kui Raidoul ei tekiks võimalus maailm kurjuse küüsist päästa. Narratiiv on ülesehituselt tegelikult käänulisem, sest mängu algus on suhteliselt rahulik ning Kuzunoha peamiseks ülesandeks on ajada taga kummalisi inimpeletisi, kasutada osavalt oma deemonite erinevaid oskusi linnaelanikelt informatsiooni kättesaamiseks ning muidugi veeta suurema oma ajast rindel, võideldes teisest dimensioonist ilmuvate deemonitega. Mängu keskpunktis hakkavad aga otsad kokku tõmbuma, kui saavad seotud mitmed eelnevad tööjupid, ja ilmub peapahalane, kelle manalateele saatmine Raidou ja tema abilise kass Gotou õlgadele jäetakse.

940

Mõnes mõttes järgib RK1 enne viimase vaenlase avaldamist jäika formaati, mida võib pidada mängu suurimaks puuduseks. Mäng on jaotatud 12 peatükiks, mis pahatihti kannatavad “postiljoni” sündroomi kallal, mis tähendab seda, et suurem osa miniülesannetest moodustavad sellised ülesanded, kus pead mõnele isikule tooma vajaliku asja, kuid selle saamiseks pead vestlema mõne teise tüübiga, kellel omakorda on omad hädad. Naljakas on see, et isegi Gotou vihjab mängusiseselt sellele tüütule postivaguni simuleerimisele, mis mind küll eriti ei heidutanud, kuid millest siiski päris mööda ei suutnud vaadata. Küll aga raputab justkui haavale soola pidevad “juhuslikud kokkupõrked”.

RK1 on esimene mäng kogu Megateni universumis, mis hülgab traditsioonilise käikudepõhilise võitlussüsteemi ja asendab selle lahinguplatsiga, kus tegevus toimub täielikult reaalajas, nagu on omane ka Tales of.. seeria mängudele. Kuna Megami Tensei mängudele traditsiooniliselt veedad RK1’s palju aega kollidega madistades, on võitluste kiireloomulisus igati teretulnud, kuid sellega kaasneb kahjuks ka puudus: võitlussüsteem on pisut liiga pinnapealne. Kuidas nii? Peategelasel on limiteeritud võimalused vastane tolmuks jahvatada, sest Raidou oskab ainult mõõgaga vehelda, blokeerida ja kasutada oma tukki, kusjuures vehklemisoskus piirdub kolmelöögilise kombinatsiooniga, mida muuta ei saa. Samuti on Raidou suhteliselt jäik ning jääb alla videomängumaailma märulistaaridele nagu Dante.

Raidou ei pea rindejoonel üksi sööstma, vaid teda aitavad hädast välja mitmed mütoloogilised olendid ja jumalused. Jah, siin tuleb mängu element, mis on omane enam-vähem kõikidele Megateni mängudele, ja see on erinevad folkloorist, mütoloogiast ja demonoloogiast pärinevad kollid, kellega sa nii võitled kui keda saad endale allutada, luua sõprussidemed, vajadusel manada ja hullu alkeemiku Viktori juures kokku sulatada, moodustades nii uusi tugevaid kolle. Näiteks kui juhuslikus kokkupõrkes satud võitlema mongoolia folkloorist pärineva vaimuga Moh Shuvuu, saad tema nõrkust ära kasutades lüüa ta oimetuks ja endale niiöelda purki pista. Hiljem saad võitlustes Moh Shuvuu enda kõrvale kutsuda, vajadusel ka mõne teise koletisega Viktori maa-aluses laboris kombineerida, saades nii näiteks kreeka mütoloogiast pärineva Orthruse. Lisaks sellele, et need kollid pakuvad abi võitlustes, on nad RK1’s, kus oled eelkõige detektiiv, vajalikud ka informatsiooni kogumisel. Sulle vahib vastu tütarlaps, kes omab kompromiteerivat informatsiooni, kuid ei soovi sulle seda avaldada? Pole midagi lihtsamat, kui kutsuda välja Pagan tüüpi olendi/jumaluse, käskida tal oma telepaatilisi võimeid kasutada ja naksti, sul on see teave käes. Mõne teise olendi abil saad hoopis inimeste südameid soojendada, teiste abil raevu summutada ja nii edasi. Mitte, et neid kõiki omadusi kindlasti kasutama pead, need tulevad kasuks rohkem triviaalsetel asjadel, aga muudavad mängu värvikamaks sellegi poolest.

9651

Kui mõnes teises Jaapani rollimängus tallad läbi nii liivased kõrbed, pakased lumeväljad, niisked vihmametsad ja lõpuks kaed ka Jumala tagumikku, siis RK1 toimub ainult Tokyo’s, nii et emake looduse asemel imetled hoopis Jaapani kiire industrialiseerumise vilju ja heitgaase. Kogu maailma toob ellu Megateni veteran Kazuma Kaneko, kes on tuntud eelkõige oma kergesti tuntava kunstistiili poolest, mis on huvitav segu anime ja nukufilmi väljanägemisest. Taustad, mis on RK1’s eelrenderdatud (tähendab seda, et sa ei saa Raidou’ga otseselt ümbruskonda mõjutada, kõik su ümber on staatiline nagu näiteks Resident Evili varasemates mängudes), küll Kaneko omapärast stiili niiväga esile ei too, kuid tegelased ja muidugi deemonid, keda ta juba mitu aastat Megami Tensei mängudele maalinud, on parimad näited tema oskustest. Tehnilise külje pealt graafika vist küll 2006 aasta mängudega silmitsi ei suuda seista, kuid nagu mainisin, korvab kõik polügonide pealt kokkuhoiu oivaline esteetiline ilme.

Heliline külg on RK1’l minu arvates igati tugev, sest komponeerijarolli täidab ikkagi minu lemmik Shoji Meguro. RK1 puhul otsustas Meguro džässi kasuks, kujutades nii 30ndate üleüldist hõngu ja Jaapani läänestumist 20nda sajandi alguses. Kuigi suurema osa muusikast moodustab džäss, ei puudu siit ka kiireloomulised rokkivad kitarripalad, mis võitluste ajal vere keema ajavad. Suurimaks maiuspalaks on aga kindlasti kolmeosaline pala, mis kaasneb viimase bossiga. Kõik kolm osa on sarnase ülesehituse ja meloodiaga, kuid iga “etapiga” tõuseb tempo, kulmineerudes looga, mis on traditsiooniline Meguro: melanhoolne, heroiline ja kaasakiskuv.

RK1 tekitab mus vastuolulisi tundeid. Nii mõnigi mänguelement jätab lihvituse poolelt soovida, kuid sellest hoolimata jumaldan mängu üldist atmosfääri, tegelasi, huumorit ja muusikat. Oleks mängul rohkem liha kontide küljes, satuks RK1 mu lemmikmängude sekka, kuid mis teha. 8,5/10.

Devil Summoner: Raidou Kuzunoha 2 on juba Jaapanis väljas, kuid lokaliseeritud versiooni saavad inimesed maitsta alles selle aasta mais. Kahjuks on see just enne eksameid, nii et pean jätma mängimise suve keskpaiku, kuid kindlasti on tegu mu oodatuima mänguga, sest kuulduste järgi pidavat see olema kõik, mis on RK1, lihtsalt veel parem!

One comment

  1. […] mäng (loe arvustust siin) tekitas minus küll vastuolulisi tundeid, kuid siiski oli sel kahtlemata omapärane võlu, mis […]



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: