h1

TOP 8 VGM – 2008

jaanuar 4, 2009

Koostasin ühe foorumi jaoks oma TOP 8 2008 videomängude taustamuusika albumi nimekirja ning mõtlesin, et miks mitte sellest ka oma ajaveebis kirjutada. Kui foorumisse kirjutasin ainult kuiva listi lühikese üldise kommentaariga, siis nüüd üritan igale albumile lisada paarilauselise kommentaari ja YouTube lingid paarile heale loole. Tasub veel mainida, et ma pole ühtegi mängu mänginud, ainult OST’i kuulanud, kuid üks erand on.

8. Soma Bringer Original Soundtrack

soma-bringer-cover

Albumiga tutvusin tegelikult umbes samal ajal, mil mängisin Xenogearsi, ning sellest tulenevalt üllatas mind Soma Bringer väga. Xenogearsi pean ma hetkel halvimaks RPG taustamuusikaks Disgaea 3 kõrval ning Soma Bringer on väga sarnane Mitsuda Xenogearsi OST’iga, kuid tundub, et mitme aastaga on suutnud Mitsuda ennast täiendada. Kahjuks on albumil paar sentimentaalset lugu, mis on jätkuvalt Mitsuda Achilleuse kand.

Threatening Yell
Amaty, The Ancient City

7. Infinite Undiscovery Original Soundtrack

infinite-undiscovery-cover1
Motoi Sakuraba on küll üks “tegijatest” VGM maailmas, kuid tema tööga ma eriti tuttav ei olnud (va üks Tales of… album, mis niru oli), enne kui Infinite Undiscovery’ga tutvusin. Õnneks pole peale ühe laulu kusagil näha Sakuraba progressiivse roki jälgi, mis mulle tema puhul ei meeldi, vähemalt nii palju, kui olen kuulanud. Sarnaselt Eternal Sonata taustamuusikale on Infinite Undiscovery sümfooniline, ning vaatamata vähestele väljapaistvatele lugudele, on album sidus.

Blue Horizon
The Slovenly Serenade

6. Lost Odyssey Original Soundtrack

lost-odyssey-cover

VGM kommuunides on saanud Lost Odyssey taustamuusika positiivselt meelestatud vastukaja, sest paljud peavad seda Uematsu üheks parimaks üllitiseks viimasel ajal. Isiklikult ma tolle väite tõesust ei saa kinnitada, sest Uematsu tööga pole ma veel jõudnud korralikult tutvuda (jah, häbiväärne fakt), kuid Lost Odyssey on mulle meelepärane küll. Natuke vaoshoitum kui ta eelnevad tööd, kuid uematsulik atmosfäär pole kadunud. Mõned asukoha (inglise keeles “dungeon” või “location” tracks) lood on pisut sisutud, kuid suurepärane võitlusmuusika teeb selle tasa. Kaasakiskuv peamotiif (ingl. k. “main theme”) ja rokkiv “One-Winged Angel” sugemetega viimase bossi võitlusmuusika pala on parimad näited.

Neverending Journey
The Gun Barrel of Battle
Howl of the Departed

5. Sengoku Basara X Original Soundtrack

sengoku-basara-x-cover

Elektroonika + rokk + idamaise muusika elemendid = Sengoku Basara X Original Soundtrack. Tegelikult ei ole album vist midagi erilist VGM eksperdile, kuid mulle kui noorele VGM aficionado’le tõesti meeldib. Raske pikemalt kommenteerida. Näiteid ei saa tuua, sest YouTube pole keegi muusikat üles laadinud.

4. Devil Summoner: Raidou Kuzunoha vs. King Abaddon Soundtrack

devil-summoner-king-abaddon

DS: Raidou Kuzunoha vs. King Abaddon on järg eelmisele Raidou Kuzunoha mängule, mille muusikat ma eksponeerisin VGM #1 sissekandes. Albumina on King Abaddon suhteliselt nõrk, kuid Shoji Meguro’lt on isegi keskmine album mulle meelepärasem kui mõne magnum opus. Üheks põhjuseks, miks nii kõrge koha see album mu listis saavutas, on see, et album sisaldab tüüpilist Meguro rokki ja Devil Summoneri seeriale iseloomulikku (vähemalt nendele, mis toimuvad 30ndate Jaapanis) džässmuusikat. Meguro repertuaari kuuluvad Devil Summoneri albumeid peetakse üldiselt tema kõige nõrgemaks, kuid mina näen nendes varjatud potentsiaali. Kahjuks ei anta mängudele ega ka Shoji Meguro’le piisavalt aega, mispärast on Devil Summoneri alamseeria Megateni universumis alahinnatud. King Abaddon on pigem lisand esimesele Raidou Kuzunoha albumile, sest mõned lood eelmiselt albumilt on saanud paar viimistlust (kusjuures mängus kasutatakse isegi pool taustamuusikat eelmisest albumist!!!), kuid mina olen sellega rahul.

The Final Decisive Battle (kahjuks ainuke lugu, mis YouTubes saadaval on)

3. No More Heroes Original Soundtracks

no-more-heroes-cover1

Seksikas, lahe, modernne, meeldejääv – kõik need omadused iseloomustavad NMH OST’i. NMH’l on orgasmiliselt hea peamotiif, mis on üheks albumi läbivaks palaks, sest sellest erinevaid versioone kohtab albumil pea 10 tükki! Unusta fakt, et see võib näidata vaid albumi ebaoriginaalsust, sest see lugu on liiga hea. Suure ja parima osa moodustavad albumil lood, mis mängus kaasnevad bossvõitlustega, ja need on samuti vapustavalt head. Albumi miinusteks on paar liiga veidrat lugu, mis oma eksperimentaalsusega mind ei köida ja muusika paigutus CD’l. Nimelt on album 3-plaadiline, millest poole moodustab 15-sekundilised heliefektid. Mida kuradit? Õppige liigset rasva eemaldama, jumala eest!

Pleather for Breakfast
N.M.H. – peamotiif
We Are Finally Cowboys – jumaldan seda lugu

2. Siren Original Soundtrack

siren-cover

Ma ei tee nalja. Seda kuulasin vist kõige vähem teiste edetabelisse jõudnud OST’ide kõrval, kuid dark ambient on žanr, mida ei saa lihtsalt ilma süvenemiseta kuulata. Kahjuks pole mahti mul seda tihti kuulata, kuid kui tekib võimalus, on see taevalik. Mnjah, dark ambienti on raske kommenteerida. YouTubes on küll paar linki, kuid need on kasutud, kui albumit korralikult või kontekstis ei kuula.

1. Persona 4 Original Soundtrack

persona-cover

Ja mis te minusugusest Shoji Meguro tulihingelisest fännist muud arvasite? Muidugi saab esimese koha Persona 4 OST. Kuigi mulle meeldib Devil Summoneri heliline külg väga, on Persona 4 album palju parem. Albumil on vaid kolm-neli mõttetut lugu (ja need on ka komponeeritud miskise no-name poolt), kuid ülejäänud on magus nagu maasikajäätis. Persona 3 OST mulle meeldis, kuid paljud suhtusid sellesse negatiivselt ja ka mina ei suutnud vigadest täielikult mööda vaadata. P4 on asendanud linlikuma atmosfääriga muusika lõbusama ja popmuusikale sarnasemaga, kuid on säilinud melanhoolne personalik külg. P3 OST’il leidus häid lugusi, kuid päris palju oli ebavajalikku mängusisestele stseenidele (cutscene) tuginevat muusikat, mis sarnaselt filmimuusikale väljaspool konteksti huvitav ei ole. P4 parandab kõik oma eellase vead ja suudab terve album olla värske, värvikas ja kaasakiskuv.

“Ole mees, see on ju labane popmuusika, mida võib MTV’st ka vaadata. Fuck you, noob!”, ütlete teie.

Sellele vastan aga mina ühe foorumipostitusega, mille autoriks on Daniel K.

This is something you hear often about P3’s music (and now P4 as well, it seems). It seems like a lot of people like to put it down for it’s supposed shallowness (I’m not necessarily directing this towards Zane or anyone in this thread, just my experience in general). Personally, I don’t think these soundtracks are “shallow” just because they sound “glossy” and have slick production that on the surface sounds not very unlike what you’d hear on the radio. Just because something has a shiny surface doesn’t mean that its devoid of substance underneath, and there’s a lot more depth to this music than just sounding like “radio-pop”. It actually has a quality that the Persona games themselves have mastered into perfection: to project an image of poppy shallowness while having many, many more layers underneath. The games are about teenagers who, on the surface, seem cool, popular, and content (in short: the people you probably hated in high school if you’re on this forum). But the more the story progresses, the player gets to explore and experience their fears, insecurities, and hang-ups. Persona players will know what I’m talking about. There’s a lot more to the stories than that of course, but my point is that this aspect is carried over brilliantly and very skillfully into the series’ soundtracks: while an uninitiated VGM listener who’s not familiar with the style and mythos of the games can download a mp3 rip of the music and dismiss it as shallow after a few listens, there is a lot more depth there than first meets the ears. The P4 OST is in this regard the exact polar opposite of the many countless “serious” and “mature” orchestral VGM scores played by real symphonies that still just turn out to be uninspired crap in the end: on one end you have a “shallow” soundtrack with many layers under the surface that just grows with each listen, on the other hand there are a lot of “heavy” and “deep” scores that turn out to be the really superficial stuff.

New Days
Signs of Love
Reach out to the Truth -First Battle-
I’ll Face Myself -Battle-
The Almighty

Ja ongi kõik. Esimene aasta VGM fännina oli tore. 🙂 2009 püüan rohkem sõprust sobitada vanemate albumitega ja surfata chiptune lainetel.

One comment

  1. […] aasta tagasi ilmus siinsamas sissekanne “TOP 8 VGM – 2008“, mis oli minu isiklik edetabel 2008. aasta videomängumuusika albumitest. See aasta jätkan […]



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: