h1

Shadow Hearts

detsember 28, 2008

sh-cover

Shadow Hearts on tegelikult spirituaalne järg Koudelka‘le, PlayStationi survival-horror sugemetega RPG’le, mille ma aasta alguses läbisin. Kuigi too Kikuta mõttetöö vili sai lettidele ilmumise ajal tugevat kriitikat ning mitmed RPG fännid laususid mängu suunas kibedaid sõnu, oli minu arvates mäng oma unikaalse (vähemalt konsooli rollimängude seas) ja minimalistliku olustikuga üpris tore. Koudelka läbikukkumisest õppust võttes lõi Sacnoth Shadow Hearts’i kujul traditisioonilisema konsoolirollika, millel samas on ka mõned uuenduslikud elemendid, mis muidu “Kuidas luua rollimäng massidele, volüüm 1”-st maha viksitud mängusüsteemi rikastab.

Sarnaselt oma eellasele toimub Shadow Heartsi sündmustik lähiminevikus, täpsemalt 1913-ndal aastal. SH hülgab aga realismi fantaasia kasuks, sest arenev tehnoloogia käib maagiaga lausa steampunk’ilikult käsikäes. Mängu peategelased tormavad oma rännaku jooksul nii Hiinamaal kui Euroopas, leides ennast nii suurlinnades kui ka väikestes külades, kus pahatihti erinevad mütoloogilised olendid välja ilmuvad. Õnneks toob eelnimetatud maailma ellu suurepärane esteetiline külg, mis kahjuks on muusika kõrval mängu suurim trump.

Miks kahjuks? Nimelt seetõttu, et kõik ülejäänud elemendid kahvatuvad selle kõrval. Suurimateks süüdlasteks on tegelased, kes on kurvastuseks kas pinnapealsed või lihtsalt kohatu käitumisega, hüpates oma tegelikust tegelaskujust alailma välja. See väljendub peategelase labastes aluspesu naljades ja kommentaarides, millest mul hakkas juba teise mängutunni jooksul villand saama. Vaatamata sellele olid tegelased siiski värvikad ja hiljem hakkas huumor vaibuma tänu sündmustiku arenemisele.

Kui nüüd juba süžeest rääkida, siis millegi erilisega selles valdkonnas Shadow Hearts silma ei paista. Nagu mainisin, hülgas Sacnoth nii mõndagi, et luua SH’st populaarsem mäng kui Koudelka (no teate küll, igasugused nõustajad ja turueksperdid, kelle tööportfelli kuulub mis on moes ja mis mitte väljauurimine), ning sestap ei tasu imestada, et SH on tüüpiline maailmapäästmise komejant, mis kulmineerub võitlusega, kus vastaseks on kas pooljumal või üldse Jumal. Üldiselt pole mul taoliste sisude vastu midagi, kuid nad peavad olema mingil määral kaasakiskuvad. Mäng on jaotatud põhimõtteliselt kaheks osaks: Hiinamaa ja Euroopa. Hiinamaa on igav ning üheks põhjuseks, miks ma vahepeal ei viitsinud SH plaati PS2 sisestada. Euroopa süstib see-eest pisut värskust ja sealtmaalt ei tundunud mäng enam vastumeelne.

Shadow Hearts kasutab Jaapani rollimängude kaubamärgiks kujunenud käikudepõhilist võitlussüsteemi. Võitlus algab tavaliselt “juhusliku kokkupõrkega” (vt: random encounter), mis põhjustab ekraani ülemineku võitlusväljale. Seal ilmub sulle ette menüü erinevate valikudega, mis ei ole konsoolirollikate gurudele midagi uut, sestap jätan pikemalt seletamata. Kaks iseärasust on aga juurde lisatud:
1) elupunktidele (HP) ja maagiapunktidele (MP) lisandub SP (Sanity Points), mis ühe punkti võrra iga käik alaneb, ja kui peaks SP meeter nulli jõudma, läheb su tegelane peast segaseks ningenam kontrollile ei allu.
2) pärast valiku tegemist ilmub Judgment Ring – ketas, millel on värvilised alad ja liigub ringi osuti. Tegevuse õnnestumiseks pead vajutama õigel ajal X nuppu, kui osuti on parajasti värvilises alas.
Mainitud elemendid on kahjuks lihtlabased nipid, kuidas mängu mängijale frustreerivaks teha. Mikromajandus SP-meetriga ei paku pinget ning Judgment Ring teeb võitlused tülikaks.

Vastaste hävitamisel koguneb “õelust”, mille peategelane peab oma alateadvuses, see on Surnuaias, vaigistama. Õeluse maha surumiseks peab lihtsalt võitlema õeluse inkarnatsiooniga. Kui pahatahtlikkust koguneb liialt palju, ilmub välja Fox Face, kes väga tugev ja suudab kõva vastupanu osutada (loe: teeb su maatasa). Jällegi on see üsna tüütu viis pikendada mängu. Surnuaeda kogunevad ka vastaste hävitamisel omandatud hinged, mis teatud arvuni jõudes lubavad peategelasel võidelda Fusion koletistega, kellele tuule alla tehes saab peategelane endale võime moondada ennast selleks koletiseks.

Nagu varem mainisin, on Shadow Heartsil märkimisväärne taustamuusika. Üllatuse osaliseks langesin ka mina, kui hiljem avastasin, et mu lemmikpala on komponeeritud Yasunori Mitsuda poolt, kelle Xenogears’i OSTi ma lihtsalt jälestan. Suurema osa muusika autoriks on siiski Yoshitaka Hirota, kelle panus taustamuusikasse on hulganisti eksperimentaalsem ja pikemas perspektiivis värskem kui Mitsuda, kelle kontributsioonid on tavapärased ja kergesti tuntavad. Muusikaga olen rohkem kui rahul; julgen isegi öelda, et ilma hea muusikata poleks ma mängu läbinud.

Olen vist jätnud mulje, et Shadow Hearts on niru. Tegelikult võisin ka liialdustel endast võitu saada, sest mida rohkem tunde SH seltsis veetsin, seda rohkem hakkas mäng meeldima. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et Euroopa segment oli palju huvitavam ja põnevam kui Hiinas rändamine, kuid võib-olla ka see, et aja jooksul suutsin vigadest mööda vaadata ja nautida seda, mis mängus hea oli.

7/10 – jah, muusika oli tõesti nii hea, et skoori tõsta.

shadow_hearts_yuri_and_alice_by_chicharonKokkuvõttev pilt dialoogist SH’s

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: